Ühel kenal päeval avastasin, et külmkapist on mandariinid täiesti otsa saanud. See oli kindlaks signaaliks, et tuleb aga oma sammud kenasti Stockmanni poole seada toiduvarusid täiendama, sest ilma mandariinideta külmkapis ei suudaks talve üleelamist kohe kuidagi ette kujutada. Jõudsin kenasti metroo ja marsaga kimades keskusesse kui heliseb taskutelefon. Siim. Tahab et ma läheks ja ostaksin ka mingeid teesõelu, mis Moskvas Ikeas on odavamad, kui Eestis. No tore on mõtlen endamisi, sest jõuluajal Ikea väisamine tähendab minu jaoks kindlat küünlaostu, mis mul aga seekord polnud absoluutselt plaanis, ütleks lausa et vastupidiselt oli mõttes Ikea vältimine, et mitte kiusatusele alluda. Heakene küll, mõtlesin, kui ma juba Ikeas olen siis söön ka pisut, et oleks toekam igasugustele kiusatustele vastu panna. Astun siis kiirel sammul esimesest ettejuhtuvast läbipääsust söögikohta sisse ja haaran käigupealt üksiku kandiku mingilt aluselt ja… seisatan, vaatan veelkord ringi ja taipan siis, et olen tuisanud sisse hoopis väljapääsust, rabanud kasutatud kandiku ja nüüd seistes sellega totralt keset puhvetit lahutab mind toidutellimise sabast kolm raudbarjääri. Manan siis ette maailma kõige ükskõiksema näo ja poen raudtorudest barjääride alt läbi ise sellise olekuga nagu oleks kõik just nii toimuma pidanudki, kuigi jah mis seal salata sees oli pisut tobe tunne läheneda tohutule puhaste kandikute virnale mingi kasutatud kandik näpus. Aga tellitud jõulukarbonaad oli päris maitsev ja värske apelsinimahl veelgi enam. Aga kui juba juhtuma hakkab siis täiega. Olen siis oma söögi peaaegu lõpetanud, kui mulle esitatakse küsimus mingi tütarlapse poolt, et kas ta võib oma koti minu kõrvale toolile asetada. Pooledi matsutades ja suu täis annan peanoogutusega märku, et mul on sellest absoluutselt ükskõik. Ise imestan,et miks just see koht valiti, kuna pooled lauad on täiesti inimtühjad ja minu kõrval olev koht on kogu saali kõige kitsam olles minu ja laudu eraldava barjääri vahel. Siis arvates, et äkki ta tahtis oma asjad jätta lihtsalt kellegi valve alla kuni ta ise toitu tellib unustan hetkeks tütarlapse ja keskendun edasi maitsva pähklikoogi hävitamisele. Aga mu oletus osutus üdini ekslikuks, sest tütarlaps saabus toidukandikuga ja otsustas istuda selle kõige kitsama koha peale ise aeg ajalt minu poole kiigates. Olin aga oma mõtetes ja ei pööranud ka sellele suuremat tähelepanu, kuigi pisut tüütav oli olla soovimatu tähelepanu keskpunktis, kuid mingil hetkel sundis jätkuv kiikamine ja silmanurgast märgatud tegevus pead pöörama. Nimelt hakkas lauale langema korratus hunnikus tühje pakikesi mida ma algul ekslikult määrasin suhkripakikesteks ise mõeldes, et kuidas saab ühtentassi niipalju suhkrut mahtuda, sest tühje kesti oli laual juba kümmekond siis aga märkasin hoopis taldrikul kerkivat piprakuhja. Tegemist oli mingi müstilise “spice-girl”-ga kes oli otsustanud oma toidust teha ülivürtsika, sest piprakuhi oli juba lihatükist suurem ja laual oli veel avamata piprapakke. Aru ma ei saanud, kas ta tahtis selle toiduga ka mind kihvtitada või miks ta kogu tegevuse ajal mulle pidi otsa vaatama. Ei hakanud selle üle kauem juurdlema vaid kuna toit sai otsa otsustasin lahkuda kuigi hinge jäi küll veidikene kripeldama et nägemata jäi vaatepilt kuidas see piprahunnik ära söödi. Ilmselt olin vaatepildi lummuses ka hiljem teesõelu ostes, sest suutsin seekord küünlaosakonnast läbi kihutada, ilma et nende kisa – osta mind, osta mind minu hingeni oleks jõudnud.
Edasi aga suundusin Stockmanni. Oma üllatuseks avastasin Stockmannist salatileti, mis oli sinna hiljuti ilmselt tekkinud. Ja veel suurema ärevuse tekitas vaatepilt, et ka seal on müügil cesari salat kanaga, mis eesti Stockmannis on nii hea. Nõudsin kohe endale ühe pisikese karbikese, nojah hinnatase Moskvale kohane ligi 600rubla kilo, imepisike karbitäis 100 rubla. Angelis saaks sama raha eest poole suurema portsu, rääkimata siis Stockmannist Tallinnas aga raha rahaks, kui hea asi siis võib ka maksta. Koju jõudes avasin erutusest karbikese haarasin esimese ampsu ja nägu vajus pikaks. Esiteks oli pandud millegipärast salatisse sibulat mis seal ei peaks olema teiseks oli kana vist elanud saja aastaseks no nii tuim oli ta ja kolmandaks oli parmesani juustu asemel sinna peale riivitud mingit maitsetut ollust. Ehk et ma sain täieliku pettumuse osaliseks, aru ma ei saa miks ei võiks olla ühe logo all tegutsevas kaupluses ka sama nimega asjad ühe maitsega. Ma saan aru et venemaal armastatakse sibulat aga no tehke siis mingi teise nimega salat vene cesar või miskit. Sama hea kui Tallinna McDonaldsis oleks big mac tehtud näiteks saia asemel tallinna peenleivast. Õnneks mandariinid see eest olid endiselt maitsvad.
вторник, 18 декабря 2007 г.
вторник, 27 ноября 2007 г.
Puhkus Kanaaridel 14.-21. november
Vahelduseks Moskvale siis ka lühikokkuvõte sügisesest novembripuhkusest Kanaaridel.
„Tere“ ütles Paavo ja istus taksosse millega sõitsime lennujaama. Tallinnas oli vastik lumi maas aga kusagil alateadvuses säras juba suvine kanaaride päike. Takso otsustas veel demonstreerida meile enne lahkumist lume ja jää mõnusid ning kihutas lennujaama parklasse külg ees. Lennujaamas tegime kerged reispassid ja 6 tunnine lennusõit algas. Ei tea kas tänu konjakile, reisiärevusele või lennuki ekraanilt vaadatud Simpsonite filmile või äkki kõigele nendele kokku möödusid need 6 tundi kuidagi märkamatult.
Peale lennuki maandumist pandi kõik reisijad kenasti bussile ja sõidutati lennujaama mille uksed olid...suletud. Jah, saime esimestest ustest kenasti sisse kuni armsate klaasusteni mis lahutasid meid passikontrollist ja mis olid külalislahkelt suletud ning ei avanenud ei katsumise ei loksutamise ei sajatamise peale. Ka passikontrolli putkad olid põnevalt tühjad ja läbi klaasuste paistis vaid täiesti tühi tuledesäras lennujaam justkui oleks äsja plahvatanud neutronpomm, mis hävitab inimesed kuid jätab alles hooned. Tagasiteed ka polnud, sest bussijuhid kinnitasid, et just see on õige värav kuhu nad meid lennukilt sõidutasid. Kiiremad jõudsid ka kenasti võtta kohad sisse suitsetamist keelavate märkide kõrvale ja läita sigaretid. Kuid oh imet, muidu nii inimtühja lennujaama ilmus otsekui maa alt politseipatrull, kes sundis aeglasemate suitsetajate tegevuse sõrmeviibutusega lõpetama. Üks kohmetunud suitsetaja ei osanud oma pooltossava suitsuga kohe midagi ette võtta, sest kui ei tohi suitsetada siis on ju loogiline et pole ka ei tuhatoosi ega prügikasti kuhu koni visata, kuid selle piinliku kohmetushetke lahendas politseipatrull väga lõunamaise suhtumisega näidates, et tobu, viska suits lihtsalt maha, ise ilmselt imestades kuidas see põhjamaine olevus nii lihtsat lahendust ise välja mõelda ei suutnud. Aga eestlastele omase kannatusega ootasime seal siis 10-15 minutit kui haigutades loivas kohale ka passikontroll ja avas pidulikult ukse. Õnneks läks passide kontrollimine suht kiiresti (elagu Euroopa Liit! :) ) ja kui siis umbes 5 minuti pärast jalutas rõhutatult aeglaselt kohale ka teine passikontroll oli pea kolmandik seltskonnast juba õnnelikult kohvrilindi ääres ootamas.
Edasi sõidutas Novatursi buss meid hotelli ja hotellivautšer näpus marssisime uksest sisse. Kuna vautšeril olid maagilised sõnad: „VIP clients. Sea view if possible“ ootasime punast vaipa ja orkestrit aga seda kahjuks polnud. Pihku pisteti hoopis toakaardid lausega et õhtusöök on valmis külmkapis ja juhatati trepist alla.
„Alla, miks alla ja miks on toakaardil nii väike number?“ mõtlesime kui selgelt oli kirjas nõue merevaatele, kuid arvasime siis et äkki on seal siis lift mis lennutab meid otse merevaatega tuppa. Lift oli küll aga mitte meie toa jaoks, sest see asuski keldris. Niipalju siis merevaatest, ilmselt oleks pidanud nõue olema kas soome või hispaania keeles, sest hotelli teenindajad demonstreerisid hiljem oma soome keele oskust igal sammul, mis küll sõnadest kiitos ja hyvä kaugemale ei jõudnud.
Aga toa eelis avaldus alles järgnevatel päevadel sest sellel oli otsepääs basseini juurde ja suur terrass, mis muutus sedamaid osa reisiseltskonna treffpunktiks. Nimelt oli seltskond jagunenud kahe hotelli vahel ja seetõttu igal hetkel ei kohtunud. Samas sai fraas „VIP clients. Sea viev if possible“ reisi igapäevaseks tujutõstjaks.
Reisi algul olime juba plaaninud et võtame võimalikult odava hotelli ja ilma söökideta, eeldusega et palju me ikka seal hotellis passime liigume ju ringi ja sööme kus juhtub, sest vaja ju ikka kohalikke maitsvaid roogi proovida ja pealegi polnud ka erilist tahtmist puhkust söögikellaaegadega pingestada. Hiljem muidugi osutus meie eeldus hotellist eemal viibimise osas muidugi üsnagi ekslikuks...sellest siis hiljem. Aga kuna suure seltskonnaga reisisime siis kauplemise tulemusel oli hotelli hinna sees ka hommiku- ning õhtusöök.
Kuna esimene õhtu ju oli olnud kohe tervituspidu ja käidud ka kohe baarides-klubides siis hommikusöögiks ärkamine oli tohutult vaevanõudev. Minu meelest võiks kuurortites hommikusöögiaeg olla ikkagi kella 11-13. Läksimegi siis uimaselt sööma. Ette tõtates võin öelda et see esimene kord jäi ka viimaseks. Isegi praemuna olid nad mitte praadinud vaid välimuse järgi hinnates ilmselt keetnud potis ilma munakooreta, peekoniviiluks oli vettinud ja paks rasvakärakas, tomat aga oli korjatud just samal hetkel kui õis viljaks muutub, sest nii toorest ja krõmpsuvat tomatit pole igatahes elu sees söönud. Mahlaklaasid olid väiksemad kui venemaal viinapitsid, et mitu korda mitte käia edasi-tagasi võtsin korraga mitu klaasi, arvata võib et klubiõhtult saabununa see hommikune protseduur polnud just kergemate killast. Mahlaautomaadi nupule vajutades tuli sealt kõigepealt puhas vesi ja siis lisati värvi- ja maitsestamisained, nagu vanasti see 3-kopikaline limonaadiautomaat, mis pandud tagurpidi järjestuses tööle. Võtsin siis prooviks nii apelsini kui ka segumahla. Värv erines neil veidi, maitse mitte, ilmselt oli neid maitsesegusid koostanud keemik suht tundetu maitsemeelega. Edaspidi loobusime sellisest varahommikusest elamusest ja valmistasime maitsva hommikusöögi oma toas ja just sellel kellaajal kui ärkasime.
Meie toa terrass kujunes reisiseltskonna treffpunktiks juba esimesest õhtust alates ja ei loovutanud seda kohta teiste tubade terrassidele kuni reisi lõpuni. Esiteks oli väga mõnus vedeleda basseini ääres ja käia aeg-ajalt terrassil kerget karastusjooki (loe: bacardikoolat) valmistamas, mida basseini äärde ei tohtinud tuua. Esimene õhtu möödus terrassil aga nii tormakalt et järgmisest päevast alates panid koristajad meie terrassile ka lisaks suure tühja prügikoti. Teised terrassid sellist VIP teenindust ei nautinud :) Kuna õhtud algasid alati terrassil ja lõppesid klubides-baarides, siis saarel ringi liikumisest ei tulnud suurt midagi välja, mõnusam oli vedeleda hotelli basseini ääres, kus ei tuisanud liiv ja alati sai jahutada terrassil end kerge kokteiliga.
Üllatusi aga jätkus ka neil kordadel kui otsustasime hotellist eemalduda. Esiteks otsustasime ikka kohe esimesel päeval minna ka randa päevitama. Et aga sinna pääseda tuli läbida aafrika põgenikest kadalipp. Nimelt olid nad otsustanud et kõige mugavam teenimisvõimalus on pidada randa minevad turistid kinni sõnadega: „Hey, I am your friend, from where you are?“ ise samal ajal kiiresti ümber su käe mingit paelakest sidudes. Maailma pisut näinuna manasin ette kivinäo ja marssisin neist tuimalt läbi. Kogenematumad aga loovutasid soovimatute käepaelte eest pisut eurosid. Olles neist juba kahel korral läbi marssinud kolmandal korral mind enam ei tülitatud.
Ühel päeval aga läksime hotelli juurde lõunatama suvalisse iiri pubi moodi söögikohta. Kuna olime sellel hetkel 11-kesi siis nii suurt lauda pubis ei olnud ja nõnda paigutati meid kahte eraldi lauda, sest ühtse laua tekitamine oleks blokeerinud kõik pubi käiguteed. Otse loomulikult oli seltskond juba suht näljane ja kõik pisut närvilised ning seetõttu tekkis laua ja teeninduse teemal kohe porinat ja nurinat, mida mahlakas maakeeles ka väljendati. Lõpuks peale kergeid vaidlusi said kõik aga kohtadele istutud ja esimesed joogidki tellitud. Hetke pärast saabub siis aga juba uus teenindaja toidutellimusi võtma, suur aga on seltskonna üllatus ja jahmatus, kui seda tehti sulaselges eesti keeles. Eks igaüks püüdis meenutada, mis siis ennem ikka öeldud oli. Meid teenindav tütarlaps oli Kanaaridel töödanud juba mõnda aega omandanud kerge hispaania ja soome aktsendi ning teeninduses me pettuma ei pidanud.
Eesti turistid on aga saarte teenindajatele juba oma kustumatu jälje jätnud nii et suvalises hiina restoranis öeldi meile kohe, et hellõu te olete eestist ja teati ka eestikeelset sõna „tänan“.Kuus päeva saartel möödusid aga lennates ja viimasel päeval saabudes kell 4 hommikul klubist polnud just kõige meeldivam avastada, et juba kell 6 peab olema hotelli ees kohvrid pakitud ja äralennuks valmis. Õnneks oli niipalju mõistust, et kohvrid sai pakitud juba enne ööellu sukeldumist. Hommikupäikese esimeste kiirte saatel lahkusime Kanaaridelt. „Kas sjee majja“ küsis taksojuht, kui hoolimata meie ülipüüdlikust seletamisest oli meid naabermaja ette sõidutanud. Reis oli läbi. Olime tagasi armsal kodumaal.
„Tere“ ütles Paavo ja istus taksosse millega sõitsime lennujaama. Tallinnas oli vastik lumi maas aga kusagil alateadvuses säras juba suvine kanaaride päike. Takso otsustas veel demonstreerida meile enne lahkumist lume ja jää mõnusid ning kihutas lennujaama parklasse külg ees. Lennujaamas tegime kerged reispassid ja 6 tunnine lennusõit algas. Ei tea kas tänu konjakile, reisiärevusele või lennuki ekraanilt vaadatud Simpsonite filmile või äkki kõigele nendele kokku möödusid need 6 tundi kuidagi märkamatult.
Peale lennuki maandumist pandi kõik reisijad kenasti bussile ja sõidutati lennujaama mille uksed olid...suletud. Jah, saime esimestest ustest kenasti sisse kuni armsate klaasusteni mis lahutasid meid passikontrollist ja mis olid külalislahkelt suletud ning ei avanenud ei katsumise ei loksutamise ei sajatamise peale. Ka passikontrolli putkad olid põnevalt tühjad ja läbi klaasuste paistis vaid täiesti tühi tuledesäras lennujaam justkui oleks äsja plahvatanud neutronpomm, mis hävitab inimesed kuid jätab alles hooned. Tagasiteed ka polnud, sest bussijuhid kinnitasid, et just see on õige värav kuhu nad meid lennukilt sõidutasid. Kiiremad jõudsid ka kenasti võtta kohad sisse suitsetamist keelavate märkide kõrvale ja läita sigaretid. Kuid oh imet, muidu nii inimtühja lennujaama ilmus otsekui maa alt politseipatrull, kes sundis aeglasemate suitsetajate tegevuse sõrmeviibutusega lõpetama. Üks kohmetunud suitsetaja ei osanud oma pooltossava suitsuga kohe midagi ette võtta, sest kui ei tohi suitsetada siis on ju loogiline et pole ka ei tuhatoosi ega prügikasti kuhu koni visata, kuid selle piinliku kohmetushetke lahendas politseipatrull väga lõunamaise suhtumisega näidates, et tobu, viska suits lihtsalt maha, ise ilmselt imestades kuidas see põhjamaine olevus nii lihtsat lahendust ise välja mõelda ei suutnud. Aga eestlastele omase kannatusega ootasime seal siis 10-15 minutit kui haigutades loivas kohale ka passikontroll ja avas pidulikult ukse. Õnneks läks passide kontrollimine suht kiiresti (elagu Euroopa Liit! :) ) ja kui siis umbes 5 minuti pärast jalutas rõhutatult aeglaselt kohale ka teine passikontroll oli pea kolmandik seltskonnast juba õnnelikult kohvrilindi ääres ootamas.
Edasi sõidutas Novatursi buss meid hotelli ja hotellivautšer näpus marssisime uksest sisse. Kuna vautšeril olid maagilised sõnad: „VIP clients. Sea view if possible“ ootasime punast vaipa ja orkestrit aga seda kahjuks polnud. Pihku pisteti hoopis toakaardid lausega et õhtusöök on valmis külmkapis ja juhatati trepist alla.
„Alla, miks alla ja miks on toakaardil nii väike number?“ mõtlesime kui selgelt oli kirjas nõue merevaatele, kuid arvasime siis et äkki on seal siis lift mis lennutab meid otse merevaatega tuppa. Lift oli küll aga mitte meie toa jaoks, sest see asuski keldris. Niipalju siis merevaatest, ilmselt oleks pidanud nõue olema kas soome või hispaania keeles, sest hotelli teenindajad demonstreerisid hiljem oma soome keele oskust igal sammul, mis küll sõnadest kiitos ja hyvä kaugemale ei jõudnud.
Aga toa eelis avaldus alles järgnevatel päevadel sest sellel oli otsepääs basseini juurde ja suur terrass, mis muutus sedamaid osa reisiseltskonna treffpunktiks. Nimelt oli seltskond jagunenud kahe hotelli vahel ja seetõttu igal hetkel ei kohtunud. Samas sai fraas „VIP clients. Sea viev if possible“ reisi igapäevaseks tujutõstjaks.
Reisi algul olime juba plaaninud et võtame võimalikult odava hotelli ja ilma söökideta, eeldusega et palju me ikka seal hotellis passime liigume ju ringi ja sööme kus juhtub, sest vaja ju ikka kohalikke maitsvaid roogi proovida ja pealegi polnud ka erilist tahtmist puhkust söögikellaaegadega pingestada. Hiljem muidugi osutus meie eeldus hotellist eemal viibimise osas muidugi üsnagi ekslikuks...sellest siis hiljem. Aga kuna suure seltskonnaga reisisime siis kauplemise tulemusel oli hotelli hinna sees ka hommiku- ning õhtusöök.
Kuna esimene õhtu ju oli olnud kohe tervituspidu ja käidud ka kohe baarides-klubides siis hommikusöögiks ärkamine oli tohutult vaevanõudev. Minu meelest võiks kuurortites hommikusöögiaeg olla ikkagi kella 11-13. Läksimegi siis uimaselt sööma. Ette tõtates võin öelda et see esimene kord jäi ka viimaseks. Isegi praemuna olid nad mitte praadinud vaid välimuse järgi hinnates ilmselt keetnud potis ilma munakooreta, peekoniviiluks oli vettinud ja paks rasvakärakas, tomat aga oli korjatud just samal hetkel kui õis viljaks muutub, sest nii toorest ja krõmpsuvat tomatit pole igatahes elu sees söönud. Mahlaklaasid olid väiksemad kui venemaal viinapitsid, et mitu korda mitte käia edasi-tagasi võtsin korraga mitu klaasi, arvata võib et klubiõhtult saabununa see hommikune protseduur polnud just kergemate killast. Mahlaautomaadi nupule vajutades tuli sealt kõigepealt puhas vesi ja siis lisati värvi- ja maitsestamisained, nagu vanasti see 3-kopikaline limonaadiautomaat, mis pandud tagurpidi järjestuses tööle. Võtsin siis prooviks nii apelsini kui ka segumahla. Värv erines neil veidi, maitse mitte, ilmselt oli neid maitsesegusid koostanud keemik suht tundetu maitsemeelega. Edaspidi loobusime sellisest varahommikusest elamusest ja valmistasime maitsva hommikusöögi oma toas ja just sellel kellaajal kui ärkasime.
Meie toa terrass kujunes reisiseltskonna treffpunktiks juba esimesest õhtust alates ja ei loovutanud seda kohta teiste tubade terrassidele kuni reisi lõpuni. Esiteks oli väga mõnus vedeleda basseini ääres ja käia aeg-ajalt terrassil kerget karastusjooki (loe: bacardikoolat) valmistamas, mida basseini äärde ei tohtinud tuua. Esimene õhtu möödus terrassil aga nii tormakalt et järgmisest päevast alates panid koristajad meie terrassile ka lisaks suure tühja prügikoti. Teised terrassid sellist VIP teenindust ei nautinud :) Kuna õhtud algasid alati terrassil ja lõppesid klubides-baarides, siis saarel ringi liikumisest ei tulnud suurt midagi välja, mõnusam oli vedeleda hotelli basseini ääres, kus ei tuisanud liiv ja alati sai jahutada terrassil end kerge kokteiliga.
Üllatusi aga jätkus ka neil kordadel kui otsustasime hotellist eemalduda. Esiteks otsustasime ikka kohe esimesel päeval minna ka randa päevitama. Et aga sinna pääseda tuli läbida aafrika põgenikest kadalipp. Nimelt olid nad otsustanud et kõige mugavam teenimisvõimalus on pidada randa minevad turistid kinni sõnadega: „Hey, I am your friend, from where you are?“ ise samal ajal kiiresti ümber su käe mingit paelakest sidudes. Maailma pisut näinuna manasin ette kivinäo ja marssisin neist tuimalt läbi. Kogenematumad aga loovutasid soovimatute käepaelte eest pisut eurosid. Olles neist juba kahel korral läbi marssinud kolmandal korral mind enam ei tülitatud.
Ühel päeval aga läksime hotelli juurde lõunatama suvalisse iiri pubi moodi söögikohta. Kuna olime sellel hetkel 11-kesi siis nii suurt lauda pubis ei olnud ja nõnda paigutati meid kahte eraldi lauda, sest ühtse laua tekitamine oleks blokeerinud kõik pubi käiguteed. Otse loomulikult oli seltskond juba suht näljane ja kõik pisut närvilised ning seetõttu tekkis laua ja teeninduse teemal kohe porinat ja nurinat, mida mahlakas maakeeles ka väljendati. Lõpuks peale kergeid vaidlusi said kõik aga kohtadele istutud ja esimesed joogidki tellitud. Hetke pärast saabub siis aga juba uus teenindaja toidutellimusi võtma, suur aga on seltskonna üllatus ja jahmatus, kui seda tehti sulaselges eesti keeles. Eks igaüks püüdis meenutada, mis siis ennem ikka öeldud oli. Meid teenindav tütarlaps oli Kanaaridel töödanud juba mõnda aega omandanud kerge hispaania ja soome aktsendi ning teeninduses me pettuma ei pidanud.
Eesti turistid on aga saarte teenindajatele juba oma kustumatu jälje jätnud nii et suvalises hiina restoranis öeldi meile kohe, et hellõu te olete eestist ja teati ka eestikeelset sõna „tänan“.Kuus päeva saartel möödusid aga lennates ja viimasel päeval saabudes kell 4 hommikul klubist polnud just kõige meeldivam avastada, et juba kell 6 peab olema hotelli ees kohvrid pakitud ja äralennuks valmis. Õnneks oli niipalju mõistust, et kohvrid sai pakitud juba enne ööellu sukeldumist. Hommikupäikese esimeste kiirte saatel lahkusime Kanaaridelt. „Kas sjee majja“ küsis taksojuht, kui hoolimata meie ülipüüdlikust seletamisest oli meid naabermaja ette sõidutanud. Reis oli läbi. Olime tagasi armsal kodumaal.
пятница, 19 октября 2007 г.
Lennujaamas
Lõpuks ometi on teinud Scheremetyevo lennujaam karuhüppe ja jõudnud infoajastusse. Seetõttu saan meeldivalt istuda internetis ja teatada, et Estonian Air hilineb jälle 3 tundi :) Pakuti mulle ka 8 EURist toidutalongi hilinemise "kompenseerimiseks", millest aga seekord keeldusin teades et näiteks klaas värsket apelsinimahla maksab siin lennujaamas 10EUR-i :) ja seda muideks sooduskampaania korras! Ma ei kujuta ette, mis ta siis veel muidu maksaks. Õnneks on ju olemas kaart mis avab uksed business loungesse ja selle terviseks klaasike rummkoolat, tasuta loomulikult ;)
четверг, 18 октября 2007 г.
Taksodest ja harjumisest
Jah täna Heidiga suheldes märkasin kuidas inimene harjub oma ümbruskonnaga nii et mis kunagi võis tunduda imelik on nüüd täitsa loomulik. Ehk et minu jaoks on täitsa loomulik kui ma öösel mööda Moskvat kakerdan ja tahan kusagile peale metroo sulgemist kiiresti liikuda (näiteks koju) siis ma hääletan endale suvalise auto lepin juhiga hinnas kokku ja sõidan, sest praktiliselt iga auto öösel on siin kasutatav taksona. Ametlikke taksosid on ju imevähe ja ühistransport pakib miljonilinnas peale 1 öösel kenasti pillid kotti, mis on minu jaoks muidugi müstika. Aga Heidi millegipärast imestas minu hääletamisjutu peale ja arvas et see on kõige lihtsam viis saada röövitud ja ma ei tea veel mida :) eriti kui hääletamise hetkel olla juba ka kenasti shvipsis :) nagu ma ka eile kogemata olin. IGal juhul olen ma ise selle süsteemiga nii harjunud, et vahel tekib tahtmine isegi Tallinnas minna klubist koju lihtsalt tänava ääres kätega vehkides et mõni suvaline auto peatuks ja koju viiks.
понедельник, 15 октября 2007 г.
454 trepiastet
Tore on vaadata kuidas on võimalik ikka igasuguseid asju nummerdada. Näiteks eile avastasin, et ka metroo eskalaatorite astmed on siin nummerdatud. Ja koheselt sain ka täiesti mõttetu info osaliseks, et näiteks Arbati metroojaama eskalaatoril on täpselt 454 trepiastet :) Sattusin just sellisesse kohta juhuslikult seisma kus mu nina all oli aste numbriga 454 ja tema järel kenasti aste number 1 :) Ise seisin trepiastmel nr. 8 :) Mida te kallid sõbrad selle tohutu teadmisega nüüd peale hakkate on juba teie enda fantaasia vili. Tänan tähelepanu eest.
воскресенье, 14 октября 2007 г.
Esimene lumi
Jah, täna siis lõpuks juhtus see, mida ma olen juba alates aprillikuust kartnud, et varsti tuleb ta taas, see valge jama. Täna hommikul täiesti ette hoiatamata muutus eile alanud vihmasadu hoobilt lumeks. Tuju muutus hetkega nulliks ja tuli ette võtta kiire reis Ikea-sse, et küünlaid muretseda ja kuidagimoodi tuppa saada elus tuli masenduse vastu võitlemiseks. Loomulikult tuli alanud lumi ka tänavakoristajatele ootamatult (ma arvan et kui lumi toodaks siia kohale pikalt ette teatades, puhkpilliorkestri ja saluudiga ka siis ütleksid tänavapühkijad, et ikkagi oli see kõik nii ootamatu) ja seepärast tuligi metroosse sumbata lumelögas keksides, et jalgu mitte märjaks teha ning samal ajal omades iluuisutaja tasakaalu et mitte sinnasamasse lögasse ninuli prantsatada. Teepeal mõtlesin endamisi, et ma ei sobi ikka antud keskkonda sest ilmselt on minus säilinud liiga palju seda esimest inimest kes elas soojas aafrikas :) Igatahes nüüd olen õnnelikult juba toasoojas tagasi ja küünlad põlevad nagu väike kamin.
суббота, 15 сентября 2007 г.
Tsarytsino ja meeturg
Esiteks on mul kohe probleem, kuidas ikkagi seda kohanime, kus ma täna käisin eesti keeles kirjutada, on see Tsaritseno või otse tähthaaval ümber kirjutades Tsaritsenõ ma ei tea, sest internetist ma sellel teemal ühtegi allikat igatahes ei leidnud. Palun Katariina, siin on sinu võimalus olla esimene :) seniks ilutseb pealkiri inglisekeelses transkriptis.
Minu ettekujutuses muidugi oli et see koht asub kusagil Moskvast kaugel eemal ja et sinna on ilmatu maa kõikvõimalike rongide-busside ja ma ei tea veel millega, nii et kui Silvar täna mainis, et lähme seda autoga seda vaatama olin ma rõõmuga nõus, et teada saada kuidas sinna üleüldse pääseb. Minu suureks üllatuseks asub loss aga täitsa Moskvas sees, üldsegi mitte väga kaugel (Moskva mõistes) kesklinnast ja sinna saab lausa metrooga kohe külje alla, olgu see õpetuseks et kui ei liigu ringi ei tea maailmast ikka mitte midagi.
Igatahes ühel hetkel olimegi siis seal pargis aga oli tunne nagu oleks sattunud mingisugusesse vabaõhu-õnnepaleesse. Kogu territoorium kihas pruutpaaridest ja nende seltskondadest. Arvatavasti on kõigil Moskva abiellujatel kohustus käia Punasel väljakul ja Tsaritsenõs. Kahjuks jäi nende käikude mõte mulle suhteliselt arusaamatuks - kas tõesti tullakse sinna lihtsalt selleks et pargis pulmapilte teha, sest mingit muud tegevust nende seltskondade puhul ei suutnud küll märgata kui jah shampuse joomine välja arvata. Niimoodi pruutpaaride vahel laveerides sattusime lõpuks siis pargi ühe põnevamasse ossa ehk siis muusika taktis purskavate fontäänideni. Kahjuks oli päevane aeg ja seetõttu jäi olematuks sellega kaasnev värvikirev valgusmäng aga ka kena klassikalise muusika saatel kerkivad ja langevad veejoad pakkusid mõnusa naudingu. Kellel aga sinna kanti minemist siis soovitan muidugi kasutada sellest vaatemängust täielikuks osasaamiseks siiski õhtut, mil ka valgus oma lisa annab. Edasi aga suundusime lossi juurde, mida saab pidada vist Venemaa üheks kauem kestnud ehituseks üldse. Kunagi Katariina ajal alustatud siis sajanditeks seisma jäänud ehitus lõpetati alles tänavu septembriks ehk et siis alles nüüd sai loss sellise kuju nagu arhitektidel plaanis oli olnud. Näha on ka esimese lossi vundamendi jälg, mis omal ajal oli peaaegu valmis, kui tujukas tsarinna selle maha lasi lõhkuda ja uut alustada. Loss ise aga oli arusaadavalt tagasihoidlikum ja provintsilikum, kui võrrelda Peterburi tsaariaegsete ehitustega.
Edasi aga lossi juurest läksime meeturule, mida pargi kõrval igal aastal peetakse ja kuhu kogunevad kokku üle venemaa mesinikud. Liginevast turust andsid märku sügisese aja kohta arutult palju ringi lennanud herilased, neil ilmselt oli kuu aega kestev pidu. Turul võis degusteerida mitmeid erinevaid sorte mett ja meest tehtud rahvusjooki medovik, viimane jäi minust küll proovimata , sest kahtlen igasuguste meejookide joodavuses millegipärast. Aga mesi ise maitses imehästi ja nii lahkusin ka mina sealt kolme sordi meega, esiteks valge mesi, mis pidavat eriti maitsema daamidele ja mis on kogutud mingitelt kõrgmägedes kasvavatelt taimedelt, mesi ise on aga hele-hele ja karamellika maitsega. Imehea ühesõnaga. Daamidele eksole :) Teine potsik on valge akaatsia meega, mis on selline kuldkollane ja mõnusalt läbipaistev ja ka väga väga hea maitsega. Mina kes ma tavaliselt niisama mett ei söö vaid panen seda ainult pannkoogile ja tee sisse koju jõudes lasin kohe niisama hea maitsta, lusikas käis ilma pikemate pausideta purgi ja suu vahet. Kolmas aga oli selline hästi tume tatralt kogutud mesi, hästi tugeva maitsega ja sadade haiguste vastu aitav. Novot selline päev siis, hariv ja tervislik, selle pika jutu peale peakski võtma lusikatäie mett...
Minu ettekujutuses muidugi oli et see koht asub kusagil Moskvast kaugel eemal ja et sinna on ilmatu maa kõikvõimalike rongide-busside ja ma ei tea veel millega, nii et kui Silvar täna mainis, et lähme seda autoga seda vaatama olin ma rõõmuga nõus, et teada saada kuidas sinna üleüldse pääseb. Minu suureks üllatuseks asub loss aga täitsa Moskvas sees, üldsegi mitte väga kaugel (Moskva mõistes) kesklinnast ja sinna saab lausa metrooga kohe külje alla, olgu see õpetuseks et kui ei liigu ringi ei tea maailmast ikka mitte midagi.
Igatahes ühel hetkel olimegi siis seal pargis aga oli tunne nagu oleks sattunud mingisugusesse vabaõhu-õnnepaleesse. Kogu territoorium kihas pruutpaaridest ja nende seltskondadest. Arvatavasti on kõigil Moskva abiellujatel kohustus käia Punasel väljakul ja Tsaritsenõs. Kahjuks jäi nende käikude mõte mulle suhteliselt arusaamatuks - kas tõesti tullakse sinna lihtsalt selleks et pargis pulmapilte teha, sest mingit muud tegevust nende seltskondade puhul ei suutnud küll märgata kui jah shampuse joomine välja arvata. Niimoodi pruutpaaride vahel laveerides sattusime lõpuks siis pargi ühe põnevamasse ossa ehk siis muusika taktis purskavate fontäänideni. Kahjuks oli päevane aeg ja seetõttu jäi olematuks sellega kaasnev värvikirev valgusmäng aga ka kena klassikalise muusika saatel kerkivad ja langevad veejoad pakkusid mõnusa naudingu. Kellel aga sinna kanti minemist siis soovitan muidugi kasutada sellest vaatemängust täielikuks osasaamiseks siiski õhtut, mil ka valgus oma lisa annab. Edasi aga suundusime lossi juurde, mida saab pidada vist Venemaa üheks kauem kestnud ehituseks üldse. Kunagi Katariina ajal alustatud siis sajanditeks seisma jäänud ehitus lõpetati alles tänavu septembriks ehk et siis alles nüüd sai loss sellise kuju nagu arhitektidel plaanis oli olnud. Näha on ka esimese lossi vundamendi jälg, mis omal ajal oli peaaegu valmis, kui tujukas tsarinna selle maha lasi lõhkuda ja uut alustada. Loss ise aga oli arusaadavalt tagasihoidlikum ja provintsilikum, kui võrrelda Peterburi tsaariaegsete ehitustega.
Edasi aga lossi juurest läksime meeturule, mida pargi kõrval igal aastal peetakse ja kuhu kogunevad kokku üle venemaa mesinikud. Liginevast turust andsid märku sügisese aja kohta arutult palju ringi lennanud herilased, neil ilmselt oli kuu aega kestev pidu. Turul võis degusteerida mitmeid erinevaid sorte mett ja meest tehtud rahvusjooki medovik, viimane jäi minust küll proovimata , sest kahtlen igasuguste meejookide joodavuses millegipärast. Aga mesi ise maitses imehästi ja nii lahkusin ka mina sealt kolme sordi meega, esiteks valge mesi, mis pidavat eriti maitsema daamidele ja mis on kogutud mingitelt kõrgmägedes kasvavatelt taimedelt, mesi ise on aga hele-hele ja karamellika maitsega. Imehea ühesõnaga. Daamidele eksole :) Teine potsik on valge akaatsia meega, mis on selline kuldkollane ja mõnusalt läbipaistev ja ka väga väga hea maitsega. Mina kes ma tavaliselt niisama mett ei söö vaid panen seda ainult pannkoogile ja tee sisse koju jõudes lasin kohe niisama hea maitsta, lusikas käis ilma pikemate pausideta purgi ja suu vahet. Kolmas aga oli selline hästi tume tatralt kogutud mesi, hästi tugeva maitsega ja sadade haiguste vastu aitav. Novot selline päev siis, hariv ja tervislik, selle pika jutu peale peakski võtma lusikatäie mett...
вторник, 4 сентября 2007 г.
September käes
Peale pikka kodumaal viibimist siis jälle tagasi Moskvas. Nädalavahetusel oli siis 1. september mil teadupärast on esimene koolipäev ja lisaks tähistab Moskva ka selle päeval oma sünnipäeva, sedakorda siis juubel - 860. Kurb et Tallinna sünnipäev möödub tavapäraselt kembeldes ja suutmatuses kokku leppida, millal see õige tähtpäev on, muidu saaks äkki isegi 7 aasta pärast ka samasugust tähtpäeva pidada. Aga kuna seekord ilmataat otsustas kinkida Moskvalastele kooli alguse puhul "kena" vihmase sügisilma, siis ärkas siin ellu vana hea mitšurinlik mõte, et me ei oota looduselt armuande vaid võtame ise kõik mis võtta annab. Seekord peab saama nui neljaks ilusa ilma! Ja nii saadetigi taevasse punakotkad ilma ilustama. See siis käib nii, et taevasse saadetakse klikiaegsed lennukid (vähemalt sellised nägid nad uudistes välja) mingit kemikaali puistama, mis siis pilved ära peaks hävitama. Vähemalt 1. septembril sellest suurt tulu ei tõusnud, sain isegi kerge vihma krae vahele, ise mõtlesin et kas see vihm tuleb ikka koos selle kemikaaliga ja kas see koos pilvedega eemaldab ka juuksed, riided või miskit. Aga ei hullu, kõik läks hästi, senimaani on juuksed alles ja riided terved :) Aga järgmisel päeval hakkas ka taevas selginema, ei tea kas suurendati kemikaalikoguseid või hakkas ilmataadil hale meel...
суббота, 14 июля 2007 г.
Reede 13
Üldiselt pole mul reede ja 13 koos mingit emotsiooni tekitanud, ei ole kunagi märganud et sellel päeval midagi teistmoodi halvemini või paremini toimunuks. Aga seekord näitas too kuupäev siis lõpuks oma müütlikku palet.
Moskvas oli kena päikesepaisteline ilm, juulikuule kohaselt üle 30 kraadi sooja, parasjagu oli külla tulnud jälle troopiline õhumass. Hinges oli mõnus erutus, sest oli jälle aeg Moskvast koju puhkama sõita. No ja siis mingil hetkel olingi juba jõudnud leitsakut trotsides kenasti lennujaama lounge konditsioneeride valdusesse lõõgastumaks mõne croissanti ja klaasikese veiniga. Palju ei tahtnud süüa, sest kohe-kohe ju saab kodus juba head-paremat. Aeg lennukisse asuda jalutasin värava poole piiludes aknast, kas ikka lennuk on ees, sest rahvuslik lennukompanii suudab sellega ikka vahel üllatada, et lenukit lihtsalt pole veel õigeks ajaks saabunud. Seekord oli. Kohates lennukile ootajate seas vana sõpra sattusime lobisemishoogu märkamatagi et lennukisse lasti alles siis kui lennuk oleks pidanud juba hakkama kohe väljuma. Aga ei hullu, selliste 30 minuti hilinemistega on Estonian Airi kasutajad juba nii harjunud, et pigem oleks kahtlust äratanud õigeaegne tegutsemine. Igatahes istusin siis lõpuks lennukis, 13ndas reas, rihmad kenasti kinni ja sadadest lendudest pähekulunud ohutusreegleid kuulates. Siis istume veel mõnda aega niisama oodates liikuma hakkamist. Kui see paus juba venib ootamatult pikaks tuleb lennuki esimeselt piloodilt “rõõmustav” teade, et lennujaam on suletud umbes tunniks kehva ilma tõttu! Nojah siis märkan minagi et on väljas läinud hämaramaks, lennuki aken kaetud vihmapiiskadega ja seal kus peaks olema lennurada sähvivad lennukite asemel hoopis piksenooled, on alanud troopiline vihmasadu. Selgub ka saabuva lennuki pisikese hilinemise põhjus, nimelt olid nad pidanud juba saabudes tiirutama Moskva kohal ja ootama paremat ilma maandumiseks. Nojah seisame siis kenasti ja vaatame kuidas vihmajoad langevad müdistades lennuki tiibadele nagu oleks lennuk mingis hiiglaslikus survepesulas. Naabriga naljatleme, et nojah, 13 ja reede ja rida 13, mida sa saadki tahta. Kõrval näen seismas Air France lennukit, mille väljumisaeg oli meist ligi tunnike varem, üritan kujutleda need tundeid kes on lennukis juba ligi kaks tundi veetnud. Aga siis tulebki umbes peale tunnikese passimist lennukis väike lootusekiir nimelt lükataske meie kõrval seisev prantslane lennuväravast minema ja ta asub liikuma lennuraja poole. Siis läheb vel pisut aega, lehed on juba läbi loetud, kui piloot edastab rõõmusõnumi et lennujaam on jälle avatud ja alustame meiegi liikumist lennuraja poole. Sinna jõudes selgub aga kohe, et see ei tähenda veel kohest väljalendu sest väljuvatest lennukitest on moodustunud kena järjekord, pilootide ametliku teate kohaselt oleme umbes 10ndad ja peaksime õhku tõusma umbes poole tunni pärast, olles mitte esmakordselt seal järjekorras passinud tean, et see järjekord võtab tegelikult aega vähemalt tunni. Nimelt on Scheremetyevo teine lennurada remondis ja seetõttu peavad kõik maanduvad ja lahkuvad lennukid kasutama ainult ühte rada mille tõttu on seal iga ilmaga väike järjekord, eriti reedeti mil lennuliiklus eriti tihe. No ja tunni aja pärast tulebki uus teade, ei mitte see et hakkme kohe liikuma, vaid selle kohta, et ilm läks uuesti käest ära ja lennurada suleti uuesti. Selle tunniajase seismise jooksul suutis meie eest lahkuda paar-kolm lennukit. Seisame siis veel kannatlikult umbes tunnikese siis tekkib uus tibatilluke lootus, sest liigume jälle pisut edasi mööda lennurada. Seekordse lootuse aga purustab piloodi uus teade, et lennurajal seismisest töötavate mootoritega on saanud meie kütus otsa ja me suundume hoopis tankima, mitte ei stardi. Lennukisse sisenemisest on möödunud kolm tundi.
Lennukis aga samal ajal on tehtud reisijatele õunamahla ring, siis sai mahl otsa. Vesi on otsas, seda ei pakutagi. Süüa ei serveerita sest seda ei luba ohutusreeglid, süüa ka ei müüda, sest see on ka keelatud. Stjuuardessid annavad endast parima, et rahustada pisut närviliseks muutuvaid reisijaid. Õnneks pole lennukisse sattunud seekord väga hüsteerilisi-agressiivseid reisijaid ja enamus mõistab stjuardesside seletusi. Samas kõlab õigustatud pretensioone, et ametlikud teadaanded on ainult eesti ja inglise keeles, tõlgin oma kõrval istuvale noormehele olulisemaid teateid vene keelde, sama teevad teised reisijad oma kaasreisijatele. Lõpuks hakkavad stjuuardessid ka ise pilootide teateid tõlkima.
Liigume siis lennurajalt minema uude sappa, nimelt pole me mitte ainuke lennuk, kellel on kütus otsa lõppenud. Meie ees on jälle kümneid lennukeid keda on tabanud sama saatus. Kadedusega vaatame järele neile lennukitele kes vihisedes lahkuvad. Meie saatus on aga järgmised paar tundi seista tankimise järjekorras. Kui lennukisse istumisest on möödas juba üle 5 tunni siis lõpuks saame ka meie tankima, protseduur ise kestab umbes pool tunnikest. Kõlaritest tuleb range teade, et turvavööd hoida lahti ja suitsetamine on nüüd juba VÄGA RANGELT keelatud, lennuki taga seisab tuletõrjeauto. Kindlasti on tegemist standardse protseduuriga, kuid siiski tekitab see lennureisijates nüüd juba tüdimusest lõbusat elevust. Keegi proua arvab, et inimesed pardal tankida siiski ei tohiks ja kurdab oma sõbrannale telefonis kuidas ta elu on erakordses ohus hetkel. Kõlab arvamusi, et suitsetades me äkki lendaksime kõige kiiremini kohale… küll siis ilma lennukita…Igatahes saab tankimise protseduur ka läbi. Vahepeal toimub ka hääletus toitlustamise osas, nimelt on selle aja peale äriklassi toit riknenud, aga toidu tellimine võtaks aega veel umbes tunni aga selle aja peale hakkab ka pilootidel täis saama lubatud tööaeg, peame suutma Moskvast nüüd juba kiiremas korras lahkuda, muidu ootaks kõiki ees ööbimine Moskva hotellides. Hääletatakse tühja kõhu kasuks ja lõpuks peale üle 6 tunnist väntsutavat ekskursiooni mööda Scheremetyevo lennuvälja radu asume kodu poole teele. Veel väike järjekord stardirajal ja rahva rõõmuhõisete saatel olemegi õhus. Taas annavad stjuuardessid oma parima, et väntsutatud rahvas natukenegi jookidega turgutatud saaks. Õnneks sattus seekord pardal olema väga raudsete närvidega naiskond-meeskond, kes tõepoolest pingutasid ja andsid oma parima et sellise halva olukorra juures reis nii talutavaks teha kui võimalik. Igaljuhul peale kaheksat tundi lennukis maandusin kenasti Tallinnas, väsinud, näljane kuid õnnelikuna et lõpuks kodus. Kuna Tallinna lennujaam ju remondis siis pargime end keset platsi ja jalutame trapist alla bussidesse. Bussis märkan, et ka liikuval trapil on number 13 ja nägu läheb tahtmatult muigele.
Üldiselt pole mul reede ja 13 koos mingit emotsiooni tekitanud, ei ole kunagi märganud et sellel päeval midagi teistmoodi halvemini või paremini toimunuks. Aga seekord näitas too kuupäev siis lõpuks oma müütlikku palet.
Moskvas oli kena päikesepaisteline ilm, juulikuule kohaselt üle 30 kraadi sooja, parasjagu oli külla tulnud jälle troopiline õhumass. Hinges oli mõnus erutus, sest oli jälle aeg Moskvast koju puhkama sõita. No ja siis mingil hetkel olingi juba jõudnud leitsakut trotsides kenasti lennujaama lounge konditsioneeride valdusesse lõõgastumaks mõne croissanti ja klaasikese veiniga. Palju ei tahtnud süüa, sest kohe-kohe ju saab kodus juba head-paremat. Aeg lennukisse asuda jalutasin värava poole piiludes aknast, kas ikka lennuk on ees, sest rahvuslik lennukompanii suudab sellega ikka vahel üllatada, et lenukit lihtsalt pole veel õigeks ajaks saabunud. Seekord oli. Kohates lennukile ootajate seas vana sõpra sattusime lobisemishoogu märkamatagi et lennukisse lasti alles siis kui lennuk oleks pidanud juba hakkama kohe väljuma. Aga ei hullu, selliste 30 minuti hilinemistega on Estonian Airi kasutajad juba nii harjunud, et pigem oleks kahtlust äratanud õigeaegne tegutsemine. Igatahes istusin siis lõpuks lennukis, 13ndas reas, rihmad kenasti kinni ja sadadest lendudest pähekulunud ohutusreegleid kuulates. Siis istume veel mõnda aega niisama oodates liikuma hakkamist. Kui see paus juba venib ootamatult pikaks tuleb lennuki esimeselt piloodilt “rõõmustav” teade, et lennujaam on suletud umbes tunniks kehva ilma tõttu! Nojah siis märkan minagi et on väljas läinud hämaramaks, lennuki aken kaetud vihmapiiskadega ja seal kus peaks olema lennurada sähvivad lennukite asemel hoopis piksenooled, on alanud troopiline vihmasadu. Selgub ka saabuva lennuki pisikese hilinemise põhjus, nimelt olid nad pidanud juba saabudes tiirutama Moskva kohal ja ootama paremat ilma maandumiseks. Nojah seisame siis kenasti ja vaatame kuidas vihmajoad langevad müdistades lennuki tiibadele nagu oleks lennuk mingis hiiglaslikus survepesulas. Naabriga naljatleme, et nojah, 13 ja reede ja rida 13, mida sa saadki tahta. Kõrval näen seismas Air France lennukit, mille väljumisaeg oli meist ligi tunnike varem, üritan kujutleda need tundeid kes on lennukis juba ligi kaks tundi veetnud. Aga siis tulebki umbes peale tunnikese passimist lennukis väike lootusekiir nimelt lükataske meie kõrval seisev prantslane lennuväravast minema ja ta asub liikuma lennuraja poole. Siis läheb vel pisut aega, lehed on juba läbi loetud, kui piloot edastab rõõmusõnumi et lennujaam on jälle avatud ja alustame meiegi liikumist lennuraja poole. Sinna jõudes selgub aga kohe, et see ei tähenda veel kohest väljalendu sest väljuvatest lennukitest on moodustunud kena järjekord, pilootide ametliku teate kohaselt oleme umbes 10ndad ja peaksime õhku tõusma umbes poole tunni pärast, olles mitte esmakordselt seal järjekorras passinud tean, et see järjekord võtab tegelikult aega vähemalt tunni. Nimelt on Scheremetyevo teine lennurada remondis ja seetõttu peavad kõik maanduvad ja lahkuvad lennukid kasutama ainult ühte rada mille tõttu on seal iga ilmaga väike järjekord, eriti reedeti mil lennuliiklus eriti tihe. No ja tunni aja pärast tulebki uus teade, ei mitte see et hakkme kohe liikuma, vaid selle kohta, et ilm läks uuesti käest ära ja lennurada suleti uuesti. Selle tunniajase seismise jooksul suutis meie eest lahkuda paar-kolm lennukit. Seisame siis veel kannatlikult umbes tunnikese siis tekkib uus tibatilluke lootus, sest liigume jälle pisut edasi mööda lennurada. Seekordse lootuse aga purustab piloodi uus teade, et lennurajal seismisest töötavate mootoritega on saanud meie kütus otsa ja me suundume hoopis tankima, mitte ei stardi. Lennukisse sisenemisest on möödunud kolm tundi.
Lennukis aga samal ajal on tehtud reisijatele õunamahla ring, siis sai mahl otsa. Vesi on otsas, seda ei pakutagi. Süüa ei serveerita sest seda ei luba ohutusreeglid, süüa ka ei müüda, sest see on ka keelatud. Stjuuardessid annavad endast parima, et rahustada pisut närviliseks muutuvaid reisijaid. Õnneks pole lennukisse sattunud seekord väga hüsteerilisi-agressiivseid reisijaid ja enamus mõistab stjuardesside seletusi. Samas kõlab õigustatud pretensioone, et ametlikud teadaanded on ainult eesti ja inglise keeles, tõlgin oma kõrval istuvale noormehele olulisemaid teateid vene keelde, sama teevad teised reisijad oma kaasreisijatele. Lõpuks hakkavad stjuuardessid ka ise pilootide teateid tõlkima.
Liigume siis lennurajalt minema uude sappa, nimelt pole me mitte ainuke lennuk, kellel on kütus otsa lõppenud. Meie ees on jälle kümneid lennukeid keda on tabanud sama saatus. Kadedusega vaatame järele neile lennukitele kes vihisedes lahkuvad. Meie saatus on aga järgmised paar tundi seista tankimise järjekorras. Kui lennukisse istumisest on möödas juba üle 5 tunni siis lõpuks saame ka meie tankima, protseduur ise kestab umbes pool tunnikest. Kõlaritest tuleb range teade, et turvavööd hoida lahti ja suitsetamine on nüüd juba VÄGA RANGELT keelatud, lennuki taga seisab tuletõrjeauto. Kindlasti on tegemist standardse protseduuriga, kuid siiski tekitab see lennureisijates nüüd juba tüdimusest lõbusat elevust. Keegi proua arvab, et inimesed pardal tankida siiski ei tohiks ja kurdab oma sõbrannale telefonis kuidas ta elu on erakordses ohus hetkel. Kõlab arvamusi, et suitsetades me äkki lendaksime kõige kiiremini kohale… küll siis ilma lennukita…Igatahes saab tankimise protseduur ka läbi. Vahepeal toimub ka hääletus toitlustamise osas, nimelt on selle aja peale äriklassi toit riknenud, aga toidu tellimine võtaks aega veel umbes tunni aga selle aja peale hakkab ka pilootidel täis saama lubatud tööaeg, peame suutma Moskvast nüüd juba kiiremas korras lahkuda, muidu ootaks kõiki ees ööbimine Moskva hotellides. Hääletatakse tühja kõhu kasuks ja lõpuks peale üle 6 tunnist väntsutavat ekskursiooni mööda Scheremetyevo lennuvälja radu asume kodu poole teele. Veel väike järjekord stardirajal ja rahva rõõmuhõisete saatel olemegi õhus. Taas annavad stjuuardessid oma parima, et väntsutatud rahvas natukenegi jookidega turgutatud saaks. Õnneks sattus seekord pardal olema väga raudsete närvidega naiskond-meeskond, kes tõepoolest pingutasid ja andsid oma parima et sellise halva olukorra juures reis nii talutavaks teha kui võimalik. Igaljuhul peale kaheksat tundi lennukis maandusin kenasti Tallinnas, väsinud, näljane kuid õnnelikuna et lõpuks kodus. Kuna Tallinna lennujaam ju remondis siis pargime end keset platsi ja jalutame trapist alla bussidesse. Bussis märkan, et ka liikuval trapil on number 13 ja nägu läheb tahtmatult muigele.
четверг, 12 июля 2007 г.
Tuletame meelde nõuka-aega
Mõni päev tagasi nagu ikka sellisel aastaajal ilmus siis välisuksele selline lakooniline teade, et seoses torustiku remondi ja mingi muu bla, bla, bla tõttu võetakse ära soe vesi. No nii nagu meilgi see kunagi vanasti toimus. No ja täna ta siis läinud oligi. Kaheks nädalaks. Aga õnneks on tänu sellisele jamale tekkinud terve tööstusharu, mis valmistab pisikesi vidinaid, mis ühendatakse voolikute ja torukestega kraani otsa ja mis siis imekenasti vett soojendavad. Oma põhimõttelt meenutab see pahupidi pööratud teekannu, kus külm vesi voolab elektriga ülesköetud torus ja siis kibekähku soojeneb. Samas jälle on meist vast igaüks näinud kuidas inimesi mõnedes filmides "elekter vannis" trikiga teise ilma saadetakse nii et seepärast oli mul pisike kõhedus seda kaadervärki stepslisse susates. Aga tundub et kõik toimis siiski nagu kavalad insenerid mõelnud on, mitte nagu mõtleks õudusfilmi stsenarist. Lisaks muidugi sisendas pisikest optimismi ka kiri kaadervärgi kaanel Made in Germany.
четверг, 7 июня 2007 г.
2006
Nagu eelnevalt juba mainitud, pole 2006 olnud aega midagi erilist üles tähendada, aga see on ka pigem vabandus mu enda laiskusele.
Olgu siis vähemalt paar ekstreemsemat gazeliku elamust.
I Aknad mustad
Ühel porisel õhtupoolikul jälle istun maršrutkas ja loksun läbi ummikutes Moskva linnaääre kaubanduskeskuse poole. Lõpuks liiklus veidi selgineb ja meie inimkaubik lisab kiirust. Loomulikult oleme kõige vasakpoolsemas sõidureas kolmerealisel magistraalil, ilm talviselt lõrtsine, hämar. Järsku teeb juht aga kamikazeliku manöövri pöörates rooli nii järsult paremale, et kogu kupatus ähvardab kummuli pöörduda. Loodan endamisi, et ikoonid armatuurlaual päästavad ka seekord meid hullemast samal ajal kuulates kusagilt seljatagant närvilisi tuututamisi kaasliiklejatelt. Noh see manööver edukalt lõppenud ja mul sisikond jälle endisel kohal enam-vähem algasendis tagasi vajutatakse nüüd pidurid täiega põhja. Aru ma ei saa milliste füüsikaseaduste järgi küll see aparaat käitub, sest kui ma oma autoga üritaks sarnaseid manöövreid talvistel tänavatel korrata, siis leiaks ma end arvatavasti juba kas majaseinas, ümber mõne tänavavalgustusposti väändununa või kellegile sisse sõitnuna. Aga seisma ta jäi ja järsku. Hämmeldununa toimunut mõista püüdes, kuna ükski reisija ei avaldanud väljumissoovi jäin ootama mis nüüd siis edasi toimub, et äkki on tulekahju ja tuleb kibekiiresti evakueeruda või veel miskit hullemat. Aga ei, manöövri põhjus oli hoopis lihtsam, nimelt müüs teeääres mingi tadzikk autode aknapesuvedelikku ja ilmselt oli see mõni rubla odavam kui bensiinijaamas, igatahes tegi gazeliku juht kiire tehingu, rublad ühelt poolt ja aknapesuvedelik teiselt poolt vahetusid sõbralikult ja hetke pärast meie teekond madalalt lennates jätkus.
II Võidad minuti, kaotad raha
Ühel kenal kevadisel kevadpäeval istusin järjekordses mikroavtobus-is, mis seekord polnudki vene ime - gazel vaid hoopis ford ja kihutasime mööda üht Moskva magistraali. Päike paistis kenasti ja eks oli seetõttu ka juhil gaas tavapärasemast veelgi tugevamalt põhjas. Kiirus oli juba ikka tunduvalt üle 100 ja kaasliiklejad muutusid kiiresti täpiks selja taga. Aga ühel hetkel kriiksusid pidurid, reisijad klammerdusid nagu iminappadega oma istmete külge ja seal me siis seisimegi tee ääres kõrval sinised vilkurid. Kuigi tavaliselt miilits neid maršutkasid eriti ei peata, siis ilmselt meie kiirus olles lähenenud kosmilisele pakkus talle siiski mõningast huvi. No ja edasi siis istusimegi kõik kenasti umbes veerandtunni tee ääres, kuni bussijuht selgitas värviliste ja numbritega kaunistatud ja krabisevate paberite abil oma teguviisi. Edasi jätkus sõit veelgi kiiremas tempos...
Olgu siis vähemalt paar ekstreemsemat gazeliku elamust.
I Aknad mustad
Ühel porisel õhtupoolikul jälle istun maršrutkas ja loksun läbi ummikutes Moskva linnaääre kaubanduskeskuse poole. Lõpuks liiklus veidi selgineb ja meie inimkaubik lisab kiirust. Loomulikult oleme kõige vasakpoolsemas sõidureas kolmerealisel magistraalil, ilm talviselt lõrtsine, hämar. Järsku teeb juht aga kamikazeliku manöövri pöörates rooli nii järsult paremale, et kogu kupatus ähvardab kummuli pöörduda. Loodan endamisi, et ikoonid armatuurlaual päästavad ka seekord meid hullemast samal ajal kuulates kusagilt seljatagant närvilisi tuututamisi kaasliiklejatelt. Noh see manööver edukalt lõppenud ja mul sisikond jälle endisel kohal enam-vähem algasendis tagasi vajutatakse nüüd pidurid täiega põhja. Aru ma ei saa milliste füüsikaseaduste järgi küll see aparaat käitub, sest kui ma oma autoga üritaks sarnaseid manöövreid talvistel tänavatel korrata, siis leiaks ma end arvatavasti juba kas majaseinas, ümber mõne tänavavalgustusposti väändununa või kellegile sisse sõitnuna. Aga seisma ta jäi ja järsku. Hämmeldununa toimunut mõista püüdes, kuna ükski reisija ei avaldanud väljumissoovi jäin ootama mis nüüd siis edasi toimub, et äkki on tulekahju ja tuleb kibekiiresti evakueeruda või veel miskit hullemat. Aga ei, manöövri põhjus oli hoopis lihtsam, nimelt müüs teeääres mingi tadzikk autode aknapesuvedelikku ja ilmselt oli see mõni rubla odavam kui bensiinijaamas, igatahes tegi gazeliku juht kiire tehingu, rublad ühelt poolt ja aknapesuvedelik teiselt poolt vahetusid sõbralikult ja hetke pärast meie teekond madalalt lennates jätkus.
II Võidad minuti, kaotad raha
Ühel kenal kevadisel kevadpäeval istusin järjekordses mikroavtobus-is, mis seekord polnudki vene ime - gazel vaid hoopis ford ja kihutasime mööda üht Moskva magistraali. Päike paistis kenasti ja eks oli seetõttu ka juhil gaas tavapärasemast veelgi tugevamalt põhjas. Kiirus oli juba ikka tunduvalt üle 100 ja kaasliiklejad muutusid kiiresti täpiks selja taga. Aga ühel hetkel kriiksusid pidurid, reisijad klammerdusid nagu iminappadega oma istmete külge ja seal me siis seisimegi tee ääres kõrval sinised vilkurid. Kuigi tavaliselt miilits neid maršutkasid eriti ei peata, siis ilmselt meie kiirus olles lähenenud kosmilisele pakkus talle siiski mõningast huvi. No ja edasi siis istusimegi kõik kenasti umbes veerandtunni tee ääres, kuni bussijuht selgitas värviliste ja numbritega kaunistatud ja krabisevate paberite abil oma teguviisi. Edasi jätkus sõit veelgi kiiremas tempos...
Aasta oli siis 2005...
Heidi tungival nõudmisel panen siis siia üles ka mõningad vanemad muljed elust Moskvas. Tegemist siis lugudega sügis-talv 2005. Millegipärast on aasta 2006 tohutus reisimistuhinas jäänud vaeslapseks kirjutamise osas.
I Sissejuhatus
Tulles tagasi kodusesse Tallinna küsitakse alati muljeid, mis siin suurlinnas ka põnevat on juhtunud ja pean siis hakkama alati midagi sügavatest ajusoppidest meenutama. Paraku on see minu (vanem härrasmees ikkagi juba J ) puhul ikka nii, et kohe ei suudagi miskit huvitavat meenutada. Ja kuna tööpäeva järgsed õhtud Moskvas on suht igavad, eriti sellisel juhul kui juhtud pisut tõbine olema põhjusel et oled tulnud Moskvasse kerges sügisrõivastuses ja juhtumisi otsustab emake loodus, et nüüd on just õige aeg lumeluukide avamiseks ja selle tarbeks õhk jääkülmaks puhuda.
Igatahes vedelen neid ridu kirjutades värske kütteperioodi algamisest rõõmsana uhkel nurgadiivanil ja silmanurgast telekat piideldes. Pika pusimise peale leidsin kapist teleka kasutamisjuhendi ja nüüd on mul viie kanali asemel jälle neid üle kümne. Hetkeks pidin kirjutamise lausa seetõttu katkestama, sest telekast tuli mu lemmik ilmateade. Ja, jaa viimasel ajal on kohalikust ilmateatest saanud lausa põnevusega oodatav sündmus. Nimelt ma siiamaani ei saa aru, et kuidas on võimalik tulla sellisele ideele panna ilmateate lugejaid sama tõsiselt ka veel ilmateate sponsori reklaamteksti ette lugema. Aga see tundub siinsel telemaastikul täiesti tavapärane, et muusikasaate saatejuht edetabeli ajal vahepeal kiidab mõne lausega neid riideid, mis tal seljas; nädala ülevaadet tehakse aeg ajalt mõnd ravimit tutvustades ja ilmateade läheb nii sujuvalt üle reklaamtekstiks, et ei saa aru kas lubatava lumesaju on meelega mingi külmetusravimi tootjad tekitanud, või läks ilm vihmale ainult seetõttu, et inimesed ei taibanud osta sponsori kummikuid…ilmselt see jääbki saladuseks.
II Vahetame lampe
Ühel kaunil sügispäeval väljun rahulikult oma korterist, et siirduda raskele sisseostumatkale linnaäärsesse kaubanduskeskusesse. Jalutan siis rahulikult omaette vaikselt shopping-listi meeles pidades, sest poodi sõit võtab tunnikese, kohalolek samuti ja kui midagi unustada, siis tagasi minna enam ei jõua ning kodu lähedases supermarketis pole palju olulisi ja eluks vajalikke asju – nagu viilutatud juust ja vorst lihtsalt müügil. Niisiis niimoodi omaette mõtetes jõudsin järgmise majanurgani, mille juures nägin kummalist kampa mehi. Kummaliseks tegi neid see, et nad olid viiekesi ja kõik vaatasid hõigeldes kusagile taevasse nagu kamp hullunud ornitolooge, kes on just äsja märganud mõnd üliharuldast koolibrid oma pea kohal. Ligemale jõudes selgus ka nende kummalise käitumise põhjus, nimelt ei vaadanud nad päris taevasse vaid mingi pika redeli otsas turnivate meeste suunas. Selgus hoopis et tegemist oli valgustatud tänavasildi elektripirne vahetava brigaadiga. Mingil seletamatul põhjusel oli vaja selleks aga seitset meest, neist kaks turnisid redeli otsas – üks vahetas pirne, mida teine talle ulatas. Milles aga seisnes ülejäänud viie mehe amet jäi paraku arusaamatuks, kas oli tegemist spetsiaalse meelelahutusbrigaadiga, kes pidid ülejäänud kahe, redeli otsas turniva ja seetõttu ilmselgelt ohtlikut tööd tegeva vanahärra töömeeleolu tõstma või oli see näiteks julgestusbrigaad juhuks kui redel peaks murduma ja nende ülesandeks oleks siis sealt pudenevad kolleegid kinni püüda, mine võta sa kinni.
Igatahes nägin veelkord, et inimtööjõudu kasutatakse siin endiselt priiskavalt, kuid seda ka siin piisab, näiteks kogemata kombel sattusin korra metroosse täpselt tiptunnil. Esiteks tuli järjekorras jalutada läbi piletikontrolli väravate, pärast lasta end massidel lükata eskalaatorite juurde, siis seista veidi eskalaatorijärjekorras ning seejärel jõuga pressida end rongi, kusjuures eelnev rong oli lahkunud just 40 sekundit tagasi. Sellistel hetkedel tunned ikka ennast eriti tühise mutrina mingis inimjões, mida pole kusagil Tallinna suuruses „külakeses“ võimalik kogeda.
III Potiroog
Hoolimata sellest, et pean ennast juba väga läänelikuks inimeseks, siis ikkagi toob sobivatesse tingimustesse sattumine esile kommunismiehitaja pärandi. Nimelt tuli ükspäev peale kohutav härjasilma isu. Paraku avastasin kapis sorides, et köögis kohe absoluutselt puudus selline vajalik asi härjasilma valmistamiseks nagu pann. Aga isu ajab härja kaevu ja kommunismiehitaja nuputama! Köögis oli olemas ju panniga täiesti võrdväärne tarbeese – nimelt pott, selline kena, valge, emailitud. Mõeldud, tehtud – külmkapist rändas peekon sekundiga potti ja pott ise gaasipliidile. Algus oli paljutõotav, peekon särises potis ja võttis täiesti peekonile vajalikku ilmet. Paraku osutus email võrreldes tefloniga väga haakuvaks materjaliks, mis selgus alles veidi aja pärast, kui ka munad olid peekonile järele lennanud, lisaks sellele osutus gaasipliit selliseks, mis tahtis süüdata peekonist pritsivat rasva ja seda ilmtingimata koos kõrvalseisva ja seda kaost juhtida üritava kokaga. Niisiis võideldes rasvapritsmete, leegi ja hingematva suitsuga, sest paraku puudub köögis ka pliidi kohalt ventilatsioon, jõudis roog lõpuks niikaugele, et oli ühelt poolt päris tumepruun ja teiselt poolt nii toores, et sealt oleks vabalt võinud tibu kooruda. Kuna mulle härjasilm meeldib tavaliselt sellisena, et munakollane on vedel ja valge mitte mingil juhul seda ei ole, mis aga seekord osutus saavutamatuks ülesandeks, siis otsustasin ohverdada seekord munakollase vedeluse ja keerata munad potis ümber, et neil ka teine pool muutuks söödavaks ja ei piiksuks hamba all. Seda operatsiooni tehes aga ilmnes poti erinevus pannist, eriti just tema võime muutuda kleepuvaks kui kummiliim ja toitu enda külge imevaks justkui mingi erilist sorti kosmiline must auk, mis on eksinud minu gaasipliidile. Igatahes pidin kraapima toitu vägisi poti küljest lahti, samal ajal üritades end mitte kõrvetada kõikjalt pritsiva peekonirasvaga ja ei tea kuskohast ilmuvate gaasipliidi leekidega. Selles ebavõrdses võitluses lõpuks peale jäänuna seisis mu taldrikus munaroog, mis meenutas härjasilma samapalju, kui sügisene porivaip karikakart. Kuid üllataval kombel osutus see asi täiesti söödavaks, veelgi rõõmsam oleksin muidugi olnud, kui võitluse käigus poleks soolatops ununenud kapiriiulile, kuid eks sool olegi üks skleroosi tekitaja…
IV Lennuk
Vahepeal on sügisest saanud täieõiguslik talv koos oma eriliste üllatustega. Niisiis jälle on koduse lennufirma piletite hind tõusnud peadpööritavasse kõrgusesse ja tuleb ette võtta teekond Peterburi et sealtkaudu Moskvasse lennata. Ja ennäe istungi mugavalt Pulkovo lennufirma Tupolevis. Kõik on lennuks valmis, tavapärased teadaanded kuulatud nii inglise kui ka vene keeles, tähendab ma arvan et teine keel ikka on inglise keel, sest sellest teadaandest pole võimalik rohkem midagi mõista kui fraasi „kjuud jivnjing” ülejäänud tekstist on raske midagi aru saada ka siis kui täpselt ette tead, mida tahetakse öelda. Nad võiks mõnel inglise keelt enam-vähem kõneleval inimesel lasta ju need tekstid lindistada need on kõik standardsed alati. Igatahes olles pool tunnikest istunud lennukis ilma et midagi stardilaadset toimuks tuleb lõpuks lisateadaanne, et seoses Moskva lennujaama graafikuga me peame veel pool tunnikest ootama, enne kui stardime. Segaseks küll jääb, et mis seal Moskvas siis toimub, kuid olgu pealegi. Lennuki infoleht läbi loetud tuleb uus teade, et tegemist on raskete ilmastikuoludega Moskvas ja et tuleb veel pool tunnikest oodata. Nojah, ilmselt nad siis teavad nii hästi ilmaolusid ette, mõtlen endamisi, et just poole tunni pärast on ilm juba korras. Vahepeal pakutakse alkoholivabu jooke, ise mõtlen et võiksid ikka nüüd juba oma konjakipudelid ka lahti korkida, seda aga lubatakse alles peale õhkutõusmist, noh loodan siis vaikselt et see sünnib ruttu. Igaks juhuks mingi sisetunde ajel teen kõne Moskvasse, kuskohast saan „lohutava” teadaande, et neil on täielik lumetorm, kõik lennujaamad on suletud ja enne südaööd ei luba ilmateade mingit ilma paranemist. Omaette mõtlen, et no äkki pilootidel on ikka mingi oma ja parem ilmateade, et ega nad ometigi lennukit neli tundi veel ei lase südaööni oodata. Kell on nimelt 8 õhtul. Mu lootused purustab aga stjuuardess kohe järgmisel hetkel, kes kõrval istuvale reisijale ühmab viibates lennukiaknast paistvale naaberlennukile, et näete need seal ootavad juba kella viiest saadik stardiluba... Hetke pärast lahkun lennukist ja tellin armsa abikaasa lennujaama uuesti tagasi. Minuga koos tulevad veel mõned kärsitumad, kes juba organiseerivad rongipileteid Moskvasse, mina aga eelistan ööd Peterburis ja hommikust uut katset. Kannatlikumad jäävad oma kohtadele lennukis. Kohvikus Siimu oodates ja viinakokteili limpsides näen mõne aja pärast ka neid kannatlikke lahkumas Peterburi öösse...
V MEGA
Viimasel ajal on mulle hakanud meeldima rämpstoitu pakkuv mingisugune grillkana urgas nimega KFC. Kodule lähim, mille olen senini avastanud asub neist uues MEGA2 kaubanduskeskuses. Sean siis sammud jälle sinnapoole. Metroos jagavad Siimu mõistes „tummad, kes ei kuule või olid need hoopis kurdid, kes ei saa rääkida” pastakaid koos juurdekäiva kirjaga, et see on suveniir ja kui see meeldib siis tuleb anda selle eest 20 rubla invaliidile, kes seda jagas. No tõesti! Et nad siis teeks ise midagi nagu mujal maailmas kombeks aga ei, nad ostavad poest üherublase pastaka ja määrivad seda 20 rublaga pähe, nahaalid! Kui nahaalsus on invaliidsus, siis peaks neile tõesti raha andma. Edasi on võimalus sõita tasuta bussiga, mis on spetsiaalselt käima pandud lähima metroojaama ja kaubanduskeskuse vahel, kuid kuna buss käib iga poole tunni tagant ja alati üritab seetõttu sinna mahutuda umbes kolm korda rohkem inimesi, kui selle bussi mahutavus, ning et Siimu arvates sõidavad sellega ainult „odavad” inimesed J siis astun hoopis ühe kohaliku ime – gazeliku peale. Gazelik on marsruuttakso, milledeks on kohalikud akendega kaubikud (no bussiks on seda liigne luksus nimetada) GAZEL-id, sellest ka nende „hellitusnimi”. Tegelikult on nendega sõit alati ekstreemsport. Ma ise olen olnud sellises aparaadis, mille katus oli ilmselt mõeldud öiseks tähevaatluseks, ehk et mis oli suht auguliseks roostetanud. Uudistest vaatasin just, kuidas ühel neist tuli sõidu ajal ratas alt, sest see oli oma aja ära elanud aga vedas endiselt inimesi. Pärast seda muidugi enam ei vedanud, sest ta kaldus otse vastutuleva Kamazi alla... Igatahes on enamusel neist püha ikoon või ikooni foto armatuurlaual, loodan siis minagi seekord jälle jumala kaitsele ja kihutan kaubanduskeskusesse einestama ja shoppama. Söögikohad on tehtud mõnusalt talveaia tüüpi, ehk et lauad on paigutatud elusate puude alla, mis kasvavad keskuses sees ja mille otsas elavad varblased. Söön ja kuulan kuidas varblased puuvõras säutsuvad närviliselt, ilmselt mõistavad et järan nende kaugelt sugulase tiibu. Muideks teenindajad on ülimalt meeldivad ja alati hakkavad kenasti inglise keeles rääkima, kui ma oma mõtteid vene keeles üritan väljendada J
VI Pakike Peterburist
Ühel meeldival päeval saadetakse mulle Peterburist pakike rongiga, millele tuleb siis jaama vastu minna. Saan sekretäri käest teada, et jaam asub kontorist ühe metroopeatuse kaugusel ja arvestan omaette kenasti välja, kaua sinna peaks sõitma. Astun siis õigeaegselt ja tähtsalt kontorist välja ning siirdun metroosse. Metroojaama jõudnuna tõmban nagu Copperfield tõmbaks mütsist jäneseid oma taskust metroopileti, mis on võtmete ja telefoni vahel loksununa pisut kortsunud, kuid silun ta kenasti sirgeks ja pressin automaati. Automaat piiksub ähvardavalt ja näitab punast tuld. Proovin siis uuesti, tulemus sama, lähen naaberautomaadi juurde kuid tulemus ei muutu. Viimases hädas kõnnin kõrvalseisva kontrolöriproua juurde ja kurdan talle oma kurba saatust, et näete pilet ei toimi, kuigi peaks veel saama mõned korrad sõita. Proua proovib ise ka ja siis ütleb, et ilmselt on süüdi kortsud pileti magnetribas ja soovitab lahkelt pilet kassas ümber vahetada. Kirun endamisi, et just nüüd muidugi kui kellaaja peale minek siis ikka juhtub ja suundun kassasse. Kassiir vaatab mind kui rahvavaenlast ja kortsus piletit kui asitõendit minu äärmisest lohakusest ning kindlasti tahtlikust diversioonist ning nähvab, et tema seda küll ei hakka ümber vahetama ja tulgu ma üleüldse homme kell 10 tagasi, siis on natchalnik kohal, kes võib olla vahetab selle ümber. Saadan ta mõtetes ... kaugele. Avaldan siis närviliselt uue pileti ostusoovi, kui äkitselt saabub kassiiris mingi leebumise hetk, kas sai ta aru, et olen mitte kohalik ja avastades, et tal on võimalus olla Moskva läikivaks visiitkaardiks avastab ta, et natchalnik ongi kohal ja ta kohe heameelega vahetab mu pileti ümber, manab siis näole mingi grimassi, mis vist peaks olema naeratus ja kaob kuhugi taharuumi jättes mind segaste tunnetega kassa ette passima. Minu selja taha tulevad mõned inimesed, kuid nähes et kassiiri pole kõnnivad järgmise kassa juurde. Üks neist julgeb midagi kommenteerida, et mis ma seisan seal ja tekitan segadust, viskan talle põlglik-hävitava pilgu ja ta eemaldub kiiresti. Sel hetkel sooviks, et oskaks midagi rafineeritud-sapist-teravat vene keeles öelda, kuid ilmselt mu pilk reetis mu mõtteid seekord ja sõnu polnudki vaja. Vaatan närviliselt kella, sest hakkan juba kohe-kohe hiljaks jääma. Lõpuks siis tuleb tagaruumist ülemus koos minu asenduspiletiga ja viib mind uuesti turnikeede (ehk siis läbipääsuväravate) juurde. Seal teeb ta uue piletiga mingeid imetrikke ja programmeerib sinna just minu järelejäänud sõitude arvu. Viimaks ulatab ta pileti ja viipab lahkelt, et kõik on korras. Tänan teda ja kihutan eskalaatoriga metroosügavustesse kus „lohutuseks” saan teada, et sekretär pisut puterdas ja sõita tuleb kaks, mitte üks peatus. Rong on juba ammu jaamas koos minu pakikesega, mina aga alles metroos. Lõpuks siis õige peatus, avastan et sellest peatusest pääseb lausa kahte jaama, õnneks on üleval viidad, mis juhatavad õiges suunas. Kahjuks lõppevad viidad just selles kohas, kus tee hargneb vasakule ja paremale – ühel pool on õige, teisel pool vale jaam. Valin otse loomulikult vale suuna, jõudes jaamani taipan seda ka ise, no pole midagi, ots ringi ja tagasi. Lõpuks jõuangi kenasti rongi juurde, mis on juba täiesti pimedusse mattunud. Paaniliselt jalutan mööda perrooni ja otsin vaguni numbreid, mis on täiesti nähtamatud või siis minu jaoks spetsiaalselt peidetud. Lõpuks märkan ühel vagunil numbrit, loomulikult olen selle aja peale juba kolm vagunit õigest edasi tormanud. Ots ringi ja tagasi. Lõpuks ongi minu ees vagun, mis peidab minu pakikest ja teeb seda nagu väike vallutamatu kindlus. Lukus. Pime. Kedagi pole. Vedur annab juba vilet, et kohe lükkab kogu kupatuse depoosse. Koputan alguses närviliselt ustele, akendele, siis juba taon. Keegi ei ava. Hakkan juba veduri poole jalutama, et äkki nemad teavad, kuhu vagunisaatjad peitunud on, kui äkitselt avaneb nagu võlulaegas vaguni uks ja ehmunud vagunisaatja vaatab välja. Olen õnnelik, pakike on minu.
I Sissejuhatus
Tulles tagasi kodusesse Tallinna küsitakse alati muljeid, mis siin suurlinnas ka põnevat on juhtunud ja pean siis hakkama alati midagi sügavatest ajusoppidest meenutama. Paraku on see minu (vanem härrasmees ikkagi juba J ) puhul ikka nii, et kohe ei suudagi miskit huvitavat meenutada. Ja kuna tööpäeva järgsed õhtud Moskvas on suht igavad, eriti sellisel juhul kui juhtud pisut tõbine olema põhjusel et oled tulnud Moskvasse kerges sügisrõivastuses ja juhtumisi otsustab emake loodus, et nüüd on just õige aeg lumeluukide avamiseks ja selle tarbeks õhk jääkülmaks puhuda.
Igatahes vedelen neid ridu kirjutades värske kütteperioodi algamisest rõõmsana uhkel nurgadiivanil ja silmanurgast telekat piideldes. Pika pusimise peale leidsin kapist teleka kasutamisjuhendi ja nüüd on mul viie kanali asemel jälle neid üle kümne. Hetkeks pidin kirjutamise lausa seetõttu katkestama, sest telekast tuli mu lemmik ilmateade. Ja, jaa viimasel ajal on kohalikust ilmateatest saanud lausa põnevusega oodatav sündmus. Nimelt ma siiamaani ei saa aru, et kuidas on võimalik tulla sellisele ideele panna ilmateate lugejaid sama tõsiselt ka veel ilmateate sponsori reklaamteksti ette lugema. Aga see tundub siinsel telemaastikul täiesti tavapärane, et muusikasaate saatejuht edetabeli ajal vahepeal kiidab mõne lausega neid riideid, mis tal seljas; nädala ülevaadet tehakse aeg ajalt mõnd ravimit tutvustades ja ilmateade läheb nii sujuvalt üle reklaamtekstiks, et ei saa aru kas lubatava lumesaju on meelega mingi külmetusravimi tootjad tekitanud, või läks ilm vihmale ainult seetõttu, et inimesed ei taibanud osta sponsori kummikuid…ilmselt see jääbki saladuseks.
II Vahetame lampe
Ühel kaunil sügispäeval väljun rahulikult oma korterist, et siirduda raskele sisseostumatkale linnaäärsesse kaubanduskeskusesse. Jalutan siis rahulikult omaette vaikselt shopping-listi meeles pidades, sest poodi sõit võtab tunnikese, kohalolek samuti ja kui midagi unustada, siis tagasi minna enam ei jõua ning kodu lähedases supermarketis pole palju olulisi ja eluks vajalikke asju – nagu viilutatud juust ja vorst lihtsalt müügil. Niisiis niimoodi omaette mõtetes jõudsin järgmise majanurgani, mille juures nägin kummalist kampa mehi. Kummaliseks tegi neid see, et nad olid viiekesi ja kõik vaatasid hõigeldes kusagile taevasse nagu kamp hullunud ornitolooge, kes on just äsja märganud mõnd üliharuldast koolibrid oma pea kohal. Ligemale jõudes selgus ka nende kummalise käitumise põhjus, nimelt ei vaadanud nad päris taevasse vaid mingi pika redeli otsas turnivate meeste suunas. Selgus hoopis et tegemist oli valgustatud tänavasildi elektripirne vahetava brigaadiga. Mingil seletamatul põhjusel oli vaja selleks aga seitset meest, neist kaks turnisid redeli otsas – üks vahetas pirne, mida teine talle ulatas. Milles aga seisnes ülejäänud viie mehe amet jäi paraku arusaamatuks, kas oli tegemist spetsiaalse meelelahutusbrigaadiga, kes pidid ülejäänud kahe, redeli otsas turniva ja seetõttu ilmselgelt ohtlikut tööd tegeva vanahärra töömeeleolu tõstma või oli see näiteks julgestusbrigaad juhuks kui redel peaks murduma ja nende ülesandeks oleks siis sealt pudenevad kolleegid kinni püüda, mine võta sa kinni.
Igatahes nägin veelkord, et inimtööjõudu kasutatakse siin endiselt priiskavalt, kuid seda ka siin piisab, näiteks kogemata kombel sattusin korra metroosse täpselt tiptunnil. Esiteks tuli järjekorras jalutada läbi piletikontrolli väravate, pärast lasta end massidel lükata eskalaatorite juurde, siis seista veidi eskalaatorijärjekorras ning seejärel jõuga pressida end rongi, kusjuures eelnev rong oli lahkunud just 40 sekundit tagasi. Sellistel hetkedel tunned ikka ennast eriti tühise mutrina mingis inimjões, mida pole kusagil Tallinna suuruses „külakeses“ võimalik kogeda.
III Potiroog
Hoolimata sellest, et pean ennast juba väga läänelikuks inimeseks, siis ikkagi toob sobivatesse tingimustesse sattumine esile kommunismiehitaja pärandi. Nimelt tuli ükspäev peale kohutav härjasilma isu. Paraku avastasin kapis sorides, et köögis kohe absoluutselt puudus selline vajalik asi härjasilma valmistamiseks nagu pann. Aga isu ajab härja kaevu ja kommunismiehitaja nuputama! Köögis oli olemas ju panniga täiesti võrdväärne tarbeese – nimelt pott, selline kena, valge, emailitud. Mõeldud, tehtud – külmkapist rändas peekon sekundiga potti ja pott ise gaasipliidile. Algus oli paljutõotav, peekon särises potis ja võttis täiesti peekonile vajalikku ilmet. Paraku osutus email võrreldes tefloniga väga haakuvaks materjaliks, mis selgus alles veidi aja pärast, kui ka munad olid peekonile järele lennanud, lisaks sellele osutus gaasipliit selliseks, mis tahtis süüdata peekonist pritsivat rasva ja seda ilmtingimata koos kõrvalseisva ja seda kaost juhtida üritava kokaga. Niisiis võideldes rasvapritsmete, leegi ja hingematva suitsuga, sest paraku puudub köögis ka pliidi kohalt ventilatsioon, jõudis roog lõpuks niikaugele, et oli ühelt poolt päris tumepruun ja teiselt poolt nii toores, et sealt oleks vabalt võinud tibu kooruda. Kuna mulle härjasilm meeldib tavaliselt sellisena, et munakollane on vedel ja valge mitte mingil juhul seda ei ole, mis aga seekord osutus saavutamatuks ülesandeks, siis otsustasin ohverdada seekord munakollase vedeluse ja keerata munad potis ümber, et neil ka teine pool muutuks söödavaks ja ei piiksuks hamba all. Seda operatsiooni tehes aga ilmnes poti erinevus pannist, eriti just tema võime muutuda kleepuvaks kui kummiliim ja toitu enda külge imevaks justkui mingi erilist sorti kosmiline must auk, mis on eksinud minu gaasipliidile. Igatahes pidin kraapima toitu vägisi poti küljest lahti, samal ajal üritades end mitte kõrvetada kõikjalt pritsiva peekonirasvaga ja ei tea kuskohast ilmuvate gaasipliidi leekidega. Selles ebavõrdses võitluses lõpuks peale jäänuna seisis mu taldrikus munaroog, mis meenutas härjasilma samapalju, kui sügisene porivaip karikakart. Kuid üllataval kombel osutus see asi täiesti söödavaks, veelgi rõõmsam oleksin muidugi olnud, kui võitluse käigus poleks soolatops ununenud kapiriiulile, kuid eks sool olegi üks skleroosi tekitaja…
IV Lennuk
Vahepeal on sügisest saanud täieõiguslik talv koos oma eriliste üllatustega. Niisiis jälle on koduse lennufirma piletite hind tõusnud peadpööritavasse kõrgusesse ja tuleb ette võtta teekond Peterburi et sealtkaudu Moskvasse lennata. Ja ennäe istungi mugavalt Pulkovo lennufirma Tupolevis. Kõik on lennuks valmis, tavapärased teadaanded kuulatud nii inglise kui ka vene keeles, tähendab ma arvan et teine keel ikka on inglise keel, sest sellest teadaandest pole võimalik rohkem midagi mõista kui fraasi „kjuud jivnjing” ülejäänud tekstist on raske midagi aru saada ka siis kui täpselt ette tead, mida tahetakse öelda. Nad võiks mõnel inglise keelt enam-vähem kõneleval inimesel lasta ju need tekstid lindistada need on kõik standardsed alati. Igatahes olles pool tunnikest istunud lennukis ilma et midagi stardilaadset toimuks tuleb lõpuks lisateadaanne, et seoses Moskva lennujaama graafikuga me peame veel pool tunnikest ootama, enne kui stardime. Segaseks küll jääb, et mis seal Moskvas siis toimub, kuid olgu pealegi. Lennuki infoleht läbi loetud tuleb uus teade, et tegemist on raskete ilmastikuoludega Moskvas ja et tuleb veel pool tunnikest oodata. Nojah, ilmselt nad siis teavad nii hästi ilmaolusid ette, mõtlen endamisi, et just poole tunni pärast on ilm juba korras. Vahepeal pakutakse alkoholivabu jooke, ise mõtlen et võiksid ikka nüüd juba oma konjakipudelid ka lahti korkida, seda aga lubatakse alles peale õhkutõusmist, noh loodan siis vaikselt et see sünnib ruttu. Igaks juhuks mingi sisetunde ajel teen kõne Moskvasse, kuskohast saan „lohutava” teadaande, et neil on täielik lumetorm, kõik lennujaamad on suletud ja enne südaööd ei luba ilmateade mingit ilma paranemist. Omaette mõtlen, et no äkki pilootidel on ikka mingi oma ja parem ilmateade, et ega nad ometigi lennukit neli tundi veel ei lase südaööni oodata. Kell on nimelt 8 õhtul. Mu lootused purustab aga stjuuardess kohe järgmisel hetkel, kes kõrval istuvale reisijale ühmab viibates lennukiaknast paistvale naaberlennukile, et näete need seal ootavad juba kella viiest saadik stardiluba... Hetke pärast lahkun lennukist ja tellin armsa abikaasa lennujaama uuesti tagasi. Minuga koos tulevad veel mõned kärsitumad, kes juba organiseerivad rongipileteid Moskvasse, mina aga eelistan ööd Peterburis ja hommikust uut katset. Kannatlikumad jäävad oma kohtadele lennukis. Kohvikus Siimu oodates ja viinakokteili limpsides näen mõne aja pärast ka neid kannatlikke lahkumas Peterburi öösse...
V MEGA
Viimasel ajal on mulle hakanud meeldima rämpstoitu pakkuv mingisugune grillkana urgas nimega KFC. Kodule lähim, mille olen senini avastanud asub neist uues MEGA2 kaubanduskeskuses. Sean siis sammud jälle sinnapoole. Metroos jagavad Siimu mõistes „tummad, kes ei kuule või olid need hoopis kurdid, kes ei saa rääkida” pastakaid koos juurdekäiva kirjaga, et see on suveniir ja kui see meeldib siis tuleb anda selle eest 20 rubla invaliidile, kes seda jagas. No tõesti! Et nad siis teeks ise midagi nagu mujal maailmas kombeks aga ei, nad ostavad poest üherublase pastaka ja määrivad seda 20 rublaga pähe, nahaalid! Kui nahaalsus on invaliidsus, siis peaks neile tõesti raha andma. Edasi on võimalus sõita tasuta bussiga, mis on spetsiaalselt käima pandud lähima metroojaama ja kaubanduskeskuse vahel, kuid kuna buss käib iga poole tunni tagant ja alati üritab seetõttu sinna mahutuda umbes kolm korda rohkem inimesi, kui selle bussi mahutavus, ning et Siimu arvates sõidavad sellega ainult „odavad” inimesed J siis astun hoopis ühe kohaliku ime – gazeliku peale. Gazelik on marsruuttakso, milledeks on kohalikud akendega kaubikud (no bussiks on seda liigne luksus nimetada) GAZEL-id, sellest ka nende „hellitusnimi”. Tegelikult on nendega sõit alati ekstreemsport. Ma ise olen olnud sellises aparaadis, mille katus oli ilmselt mõeldud öiseks tähevaatluseks, ehk et mis oli suht auguliseks roostetanud. Uudistest vaatasin just, kuidas ühel neist tuli sõidu ajal ratas alt, sest see oli oma aja ära elanud aga vedas endiselt inimesi. Pärast seda muidugi enam ei vedanud, sest ta kaldus otse vastutuleva Kamazi alla... Igatahes on enamusel neist püha ikoon või ikooni foto armatuurlaual, loodan siis minagi seekord jälle jumala kaitsele ja kihutan kaubanduskeskusesse einestama ja shoppama. Söögikohad on tehtud mõnusalt talveaia tüüpi, ehk et lauad on paigutatud elusate puude alla, mis kasvavad keskuses sees ja mille otsas elavad varblased. Söön ja kuulan kuidas varblased puuvõras säutsuvad närviliselt, ilmselt mõistavad et järan nende kaugelt sugulase tiibu. Muideks teenindajad on ülimalt meeldivad ja alati hakkavad kenasti inglise keeles rääkima, kui ma oma mõtteid vene keeles üritan väljendada J
VI Pakike Peterburist
Ühel meeldival päeval saadetakse mulle Peterburist pakike rongiga, millele tuleb siis jaama vastu minna. Saan sekretäri käest teada, et jaam asub kontorist ühe metroopeatuse kaugusel ja arvestan omaette kenasti välja, kaua sinna peaks sõitma. Astun siis õigeaegselt ja tähtsalt kontorist välja ning siirdun metroosse. Metroojaama jõudnuna tõmban nagu Copperfield tõmbaks mütsist jäneseid oma taskust metroopileti, mis on võtmete ja telefoni vahel loksununa pisut kortsunud, kuid silun ta kenasti sirgeks ja pressin automaati. Automaat piiksub ähvardavalt ja näitab punast tuld. Proovin siis uuesti, tulemus sama, lähen naaberautomaadi juurde kuid tulemus ei muutu. Viimases hädas kõnnin kõrvalseisva kontrolöriproua juurde ja kurdan talle oma kurba saatust, et näete pilet ei toimi, kuigi peaks veel saama mõned korrad sõita. Proua proovib ise ka ja siis ütleb, et ilmselt on süüdi kortsud pileti magnetribas ja soovitab lahkelt pilet kassas ümber vahetada. Kirun endamisi, et just nüüd muidugi kui kellaaja peale minek siis ikka juhtub ja suundun kassasse. Kassiir vaatab mind kui rahvavaenlast ja kortsus piletit kui asitõendit minu äärmisest lohakusest ning kindlasti tahtlikust diversioonist ning nähvab, et tema seda küll ei hakka ümber vahetama ja tulgu ma üleüldse homme kell 10 tagasi, siis on natchalnik kohal, kes võib olla vahetab selle ümber. Saadan ta mõtetes ... kaugele. Avaldan siis närviliselt uue pileti ostusoovi, kui äkitselt saabub kassiiris mingi leebumise hetk, kas sai ta aru, et olen mitte kohalik ja avastades, et tal on võimalus olla Moskva läikivaks visiitkaardiks avastab ta, et natchalnik ongi kohal ja ta kohe heameelega vahetab mu pileti ümber, manab siis näole mingi grimassi, mis vist peaks olema naeratus ja kaob kuhugi taharuumi jättes mind segaste tunnetega kassa ette passima. Minu selja taha tulevad mõned inimesed, kuid nähes et kassiiri pole kõnnivad järgmise kassa juurde. Üks neist julgeb midagi kommenteerida, et mis ma seisan seal ja tekitan segadust, viskan talle põlglik-hävitava pilgu ja ta eemaldub kiiresti. Sel hetkel sooviks, et oskaks midagi rafineeritud-sapist-teravat vene keeles öelda, kuid ilmselt mu pilk reetis mu mõtteid seekord ja sõnu polnudki vaja. Vaatan närviliselt kella, sest hakkan juba kohe-kohe hiljaks jääma. Lõpuks siis tuleb tagaruumist ülemus koos minu asenduspiletiga ja viib mind uuesti turnikeede (ehk siis läbipääsuväravate) juurde. Seal teeb ta uue piletiga mingeid imetrikke ja programmeerib sinna just minu järelejäänud sõitude arvu. Viimaks ulatab ta pileti ja viipab lahkelt, et kõik on korras. Tänan teda ja kihutan eskalaatoriga metroosügavustesse kus „lohutuseks” saan teada, et sekretär pisut puterdas ja sõita tuleb kaks, mitte üks peatus. Rong on juba ammu jaamas koos minu pakikesega, mina aga alles metroos. Lõpuks siis õige peatus, avastan et sellest peatusest pääseb lausa kahte jaama, õnneks on üleval viidad, mis juhatavad õiges suunas. Kahjuks lõppevad viidad just selles kohas, kus tee hargneb vasakule ja paremale – ühel pool on õige, teisel pool vale jaam. Valin otse loomulikult vale suuna, jõudes jaamani taipan seda ka ise, no pole midagi, ots ringi ja tagasi. Lõpuks jõuangi kenasti rongi juurde, mis on juba täiesti pimedusse mattunud. Paaniliselt jalutan mööda perrooni ja otsin vaguni numbreid, mis on täiesti nähtamatud või siis minu jaoks spetsiaalselt peidetud. Lõpuks märkan ühel vagunil numbrit, loomulikult olen selle aja peale juba kolm vagunit õigest edasi tormanud. Ots ringi ja tagasi. Lõpuks ongi minu ees vagun, mis peidab minu pakikest ja teeb seda nagu väike vallutamatu kindlus. Lukus. Pime. Kedagi pole. Vedur annab juba vilet, et kohe lükkab kogu kupatuse depoosse. Koputan alguses närviliselt ustele, akendele, siis juba taon. Keegi ei ava. Hakkan juba veduri poole jalutama, et äkki nemad teavad, kuhu vagunisaatjad peitunud on, kui äkitselt avaneb nagu võlulaegas vaguni uks ja ehmunud vagunisaatja vaatab välja. Olen õnnelik, pakike on minu.
среда, 6 июня 2007 г.
Mis ta siis trügib minu mulli
Kui juba blogimiseks läks, siis ka selline hommikune vahejuhtum, et sõidan mina rahulikult hommikul metrooga kontorisse. Kuna ma püüan vältida metroo tipptunde, siis oli vagun mõnusalt tühi ja ruumi seismiseks lahedalt. Aga siis mingis peatuses siseneb mitte just esimeses, teises ega ka kolmandas nooruses meesterahvas ja no ütleme nii et ka mitte kõige viisakama olemisega (aga mitte ka parm) ja täis otsustavust jääb seisma minu ette mõne sentimeetri kaugusele justkui oleks see viimane vaba ruum vagunis. Hämmastusest sõnatu sellise ennekuulmatu ülbuse suhtes ei osanud ma ka teha muud kui laskuda oma tavalisest viisakast maailmast tema tasemele ja virutada talle kõmaki jalaga, einoh mitte nüüd ka surmava hoobiga, aga nii et ikka tunneks. Jube piinlik on küll jah. Aga mu rünnak mõjus, alguses taandus ta minust pisut eemale ja kui vagun enam nii hoogsalt ei rappunud siis üle õla kõõritades suisa mitu meetrit eemale. Eneseõigustuseks võin vaid öelda, et mis ta siis tõepoolest trügis minu personaalsesse mulli :)
Miks?
Milleks ma endale selle blogi tegin? Ise ka ei tea päris hästi, üks mõjuvaim põhjus oli muidugi see, et saaks Heidi juttu kommenteerida ja kuna see muidu ei õnnestunud, kui oma blogger konto tegemisega siis nii see nüüd siis sündiski.
Подписаться на:
Сообщения (Atom)
