2006

Nagu eelnevalt juba mainitud, pole 2006 olnud aega midagi erilist üles tähendada, aga see on ka pigem vabandus mu enda laiskusele.
Olgu siis vähemalt paar ekstreemsemat gazeliku elamust.

I Aknad mustad
Ühel porisel õhtupoolikul jälle istun maršrutkas ja loksun läbi ummikutes Moskva linnaääre kaubanduskeskuse poole. Lõpuks liiklus veidi selgineb ja meie inimkaubik lisab kiirust. Loomulikult oleme kõige vasakpoolsemas sõidureas kolmerealisel magistraalil, ilm talviselt lõrtsine, hämar. Järsku teeb juht aga kamikazeliku manöövri pöörates rooli nii järsult paremale, et kogu kupatus ähvardab kummuli pöörduda. Loodan endamisi, et ikoonid armatuurlaual päästavad ka seekord meid hullemast samal ajal kuulates kusagilt seljatagant närvilisi tuututamisi kaasliiklejatelt. Noh see manööver edukalt lõppenud ja mul sisikond jälle endisel kohal enam-vähem algasendis tagasi vajutatakse nüüd pidurid täiega põhja. Aru ma ei saa milliste füüsikaseaduste järgi küll see aparaat käitub, sest kui ma oma autoga üritaks sarnaseid manöövreid talvistel tänavatel korrata, siis leiaks ma end arvatavasti juba kas majaseinas, ümber mõne tänavavalgustusposti väändununa või kellegile sisse sõitnuna. Aga seisma ta jäi ja järsku. Hämmeldununa toimunut mõista püüdes, kuna ükski reisija ei avaldanud väljumissoovi jäin ootama mis nüüd siis edasi toimub, et äkki on tulekahju ja tuleb kibekiiresti evakueeruda või veel miskit hullemat. Aga ei, manöövri põhjus oli hoopis lihtsam, nimelt müüs teeääres mingi tadzikk autode aknapesuvedelikku ja ilmselt oli see mõni rubla odavam kui bensiinijaamas, igatahes tegi gazeliku juht kiire tehingu, rublad ühelt poolt ja aknapesuvedelik teiselt poolt vahetusid sõbralikult ja hetke pärast meie teekond madalalt lennates jätkus.

II Võidad minuti, kaotad raha
Ühel kenal kevadisel kevadpäeval istusin järjekordses mikroavtobus-is, mis seekord polnudki vene ime - gazel vaid hoopis ford ja kihutasime mööda üht Moskva magistraali. Päike paistis kenasti ja eks oli seetõttu ka juhil gaas tavapärasemast veelgi tugevamalt põhjas. Kiirus oli juba ikka tunduvalt üle 100 ja kaasliiklejad muutusid kiiresti täpiks selja taga. Aga ühel hetkel kriiksusid pidurid, reisijad klammerdusid nagu iminappadega oma istmete külge ja seal me siis seisimegi tee ääres kõrval sinised vilkurid. Kuigi tavaliselt miilits neid maršutkasid eriti ei peata, siis ilmselt meie kiirus olles lähenenud kosmilisele pakkus talle siiski mõningast huvi. No ja edasi siis istusimegi kõik kenasti umbes veerandtunni tee ääres, kuni bussijuht selgitas värviliste ja numbritega kaunistatud ja krabisevate paberite abil oma teguviisi. Edasi jätkus sõit veelgi kiiremas tempos...