Mis ta siis trügib minu mulli

Kui juba blogimiseks läks, siis ka selline hommikune vahejuhtum, et sõidan mina rahulikult hommikul metrooga kontorisse. Kuna ma püüan vältida metroo tipptunde, siis oli vagun mõnusalt tühi ja ruumi seismiseks lahedalt. Aga siis mingis peatuses siseneb mitte just esimeses, teises ega ka kolmandas nooruses meesterahvas ja no ütleme nii et ka mitte kõige viisakama olemisega (aga mitte ka parm) ja täis otsustavust jääb seisma minu ette mõne sentimeetri kaugusele justkui oleks see viimane vaba ruum vagunis. Hämmastusest sõnatu sellise ennekuulmatu ülbuse suhtes ei osanud ma ka teha muud kui laskuda oma tavalisest viisakast maailmast tema tasemele ja virutada talle kõmaki jalaga, einoh mitte nüüd ka surmava hoobiga, aga nii et ikka tunneks. Jube piinlik on küll jah. Aga mu rünnak mõjus, alguses taandus ta minust pisut eemale ja kui vagun enam nii hoogsalt ei rappunud siis üle õla kõõritades suisa mitu meetrit eemale. Eneseõigustuseks võin vaid öelda, et mis ta siis tõepoolest trügis minu personaalsesse mulli :)