Puhkus Kanaaridel 14.-21. november

Vahelduseks Moskvale siis ka lühikokkuvõte sügisesest novembripuhkusest Kanaaridel.

„Tere“ ütles Paavo ja istus taksosse millega sõitsime lennujaama. Tallinnas oli vastik lumi maas aga kusagil alateadvuses säras juba suvine kanaaride päike. Takso otsustas veel demonstreerida meile enne lahkumist lume ja jää mõnusid ning kihutas lennujaama parklasse külg ees. Lennujaamas tegime kerged reispassid ja 6 tunnine lennusõit algas. Ei tea kas tänu konjakile, reisiärevusele või lennuki ekraanilt vaadatud Simpsonite filmile või äkki kõigele nendele kokku möödusid need 6 tundi kuidagi märkamatult.
Peale lennuki maandumist pandi kõik reisijad kenasti bussile ja sõidutati lennujaama mille uksed olid...suletud. Jah, saime esimestest ustest kenasti sisse kuni armsate klaasusteni mis lahutasid meid passikontrollist ja mis olid külalislahkelt suletud ning ei avanenud ei katsumise ei loksutamise ei sajatamise peale. Ka passikontrolli putkad olid põnevalt tühjad ja läbi klaasuste paistis vaid täiesti tühi tuledesäras lennujaam justkui oleks äsja plahvatanud neutronpomm, mis hävitab inimesed kuid jätab alles hooned. Tagasiteed ka polnud, sest bussijuhid kinnitasid, et just see on õige värav kuhu nad meid lennukilt sõidutasid. Kiiremad jõudsid ka kenasti võtta kohad sisse suitsetamist keelavate märkide kõrvale ja läita sigaretid. Kuid oh imet, muidu nii inimtühja lennujaama ilmus otsekui maa alt politseipatrull, kes sundis aeglasemate suitsetajate tegevuse sõrmeviibutusega lõpetama. Üks kohmetunud suitsetaja ei osanud oma pooltossava suitsuga kohe midagi ette võtta, sest kui ei tohi suitsetada siis on ju loogiline et pole ka ei tuhatoosi ega prügikasti kuhu koni visata, kuid selle piinliku kohmetushetke lahendas politseipatrull väga lõunamaise suhtumisega näidates, et tobu, viska suits lihtsalt maha, ise ilmselt imestades kuidas see põhjamaine olevus nii lihtsat lahendust ise välja mõelda ei suutnud. Aga eestlastele omase kannatusega ootasime seal siis 10-15 minutit kui haigutades loivas kohale ka passikontroll ja avas pidulikult ukse. Õnneks läks passide kontrollimine suht kiiresti (elagu Euroopa Liit! :) ) ja kui siis umbes 5 minuti pärast jalutas rõhutatult aeglaselt kohale ka teine passikontroll oli pea kolmandik seltskonnast juba õnnelikult kohvrilindi ääres ootamas.
Edasi sõidutas Novatursi buss meid hotelli ja hotellivautšer näpus marssisime uksest sisse. Kuna vautšeril olid maagilised sõnad: „VIP clients. Sea view if possible“ ootasime punast vaipa ja orkestrit aga seda kahjuks polnud. Pihku pisteti hoopis toakaardid lausega et õhtusöök on valmis külmkapis ja juhatati trepist alla.
„Alla, miks alla ja miks on toakaardil nii väike number?“ mõtlesime kui selgelt oli kirjas nõue merevaatele, kuid arvasime siis et äkki on seal siis lift mis lennutab meid otse merevaatega tuppa. Lift oli küll aga mitte meie toa jaoks, sest see asuski keldris. Niipalju siis merevaatest, ilmselt oleks pidanud nõue olema kas soome või hispaania keeles, sest hotelli teenindajad demonstreerisid hiljem oma soome keele oskust igal sammul, mis küll sõnadest kiitos ja hyvä kaugemale ei jõudnud.
Aga toa eelis avaldus alles järgnevatel päevadel sest sellel oli otsepääs basseini juurde ja suur terrass, mis muutus sedamaid osa reisiseltskonna treffpunktiks. Nimelt oli seltskond jagunenud kahe hotelli vahel ja seetõttu igal hetkel ei kohtunud. Samas sai fraas „VIP clients. Sea viev if possible“ reisi igapäevaseks tujutõstjaks.
Reisi algul olime juba plaaninud et võtame võimalikult odava hotelli ja ilma söökideta, eeldusega et palju me ikka seal hotellis passime liigume ju ringi ja sööme kus juhtub, sest vaja ju ikka kohalikke maitsvaid roogi proovida ja pealegi polnud ka erilist tahtmist puhkust söögikellaaegadega pingestada. Hiljem muidugi osutus meie eeldus hotellist eemal viibimise osas muidugi üsnagi ekslikuks...sellest siis hiljem. Aga kuna suure seltskonnaga reisisime siis kauplemise tulemusel oli hotelli hinna sees ka hommiku- ning õhtusöök.
Kuna esimene õhtu ju oli olnud kohe tervituspidu ja käidud ka kohe baarides-klubides siis hommikusöögiks ärkamine oli tohutult vaevanõudev. Minu meelest võiks kuurortites hommikusöögiaeg olla ikkagi kella 11-13. Läksimegi siis uimaselt sööma. Ette tõtates võin öelda et see esimene kord jäi ka viimaseks. Isegi praemuna olid nad mitte praadinud vaid välimuse järgi hinnates ilmselt keetnud potis ilma munakooreta, peekoniviiluks oli vettinud ja paks rasvakärakas, tomat aga oli korjatud just samal hetkel kui õis viljaks muutub, sest nii toorest ja krõmpsuvat tomatit pole igatahes elu sees söönud. Mahlaklaasid olid väiksemad kui venemaal viinapitsid, et mitu korda mitte käia edasi-tagasi võtsin korraga mitu klaasi, arvata võib et klubiõhtult saabununa see hommikune protseduur polnud just kergemate killast. Mahlaautomaadi nupule vajutades tuli sealt kõigepealt puhas vesi ja siis lisati värvi- ja maitsestamisained, nagu vanasti see 3-kopikaline limonaadiautomaat, mis pandud tagurpidi järjestuses tööle. Võtsin siis prooviks nii apelsini kui ka segumahla. Värv erines neil veidi, maitse mitte, ilmselt oli neid maitsesegusid koostanud keemik suht tundetu maitsemeelega. Edaspidi loobusime sellisest varahommikusest elamusest ja valmistasime maitsva hommikusöögi oma toas ja just sellel kellaajal kui ärkasime.
Meie toa terrass kujunes reisiseltskonna treffpunktiks juba esimesest õhtust alates ja ei loovutanud seda kohta teiste tubade terrassidele kuni reisi lõpuni. Esiteks oli väga mõnus vedeleda basseini ääres ja käia aeg-ajalt terrassil kerget karastusjooki (loe: bacardikoolat) valmistamas, mida basseini äärde ei tohtinud tuua. Esimene õhtu möödus terrassil aga nii tormakalt et järgmisest päevast alates panid koristajad meie terrassile ka lisaks suure tühja prügikoti. Teised terrassid sellist VIP teenindust ei nautinud :) Kuna õhtud algasid alati terrassil ja lõppesid klubides-baarides, siis saarel ringi liikumisest ei tulnud suurt midagi välja, mõnusam oli vedeleda hotelli basseini ääres, kus ei tuisanud liiv ja alati sai jahutada terrassil end kerge kokteiliga.
Üllatusi aga jätkus ka neil kordadel kui otsustasime hotellist eemalduda. Esiteks otsustasime ikka kohe esimesel päeval minna ka randa päevitama. Et aga sinna pääseda tuli läbida aafrika põgenikest kadalipp. Nimelt olid nad otsustanud et kõige mugavam teenimisvõimalus on pidada randa minevad turistid kinni sõnadega: „Hey, I am your friend, from where you are?“ ise samal ajal kiiresti ümber su käe mingit paelakest sidudes. Maailma pisut näinuna manasin ette kivinäo ja marssisin neist tuimalt läbi. Kogenematumad aga loovutasid soovimatute käepaelte eest pisut eurosid. Olles neist juba kahel korral läbi marssinud kolmandal korral mind enam ei tülitatud.
Ühel päeval aga läksime hotelli juurde lõunatama suvalisse iiri pubi moodi söögikohta. Kuna olime sellel hetkel 11-kesi siis nii suurt lauda pubis ei olnud ja nõnda paigutati meid kahte eraldi lauda, sest ühtse laua tekitamine oleks blokeerinud kõik pubi käiguteed. Otse loomulikult oli seltskond juba suht näljane ja kõik pisut närvilised ning seetõttu tekkis laua ja teeninduse teemal kohe porinat ja nurinat, mida mahlakas maakeeles ka väljendati. Lõpuks peale kergeid vaidlusi said kõik aga kohtadele istutud ja esimesed joogidki tellitud. Hetke pärast saabub siis aga juba uus teenindaja toidutellimusi võtma, suur aga on seltskonna üllatus ja jahmatus, kui seda tehti sulaselges eesti keeles. Eks igaüks püüdis meenutada, mis siis ennem ikka öeldud oli. Meid teenindav tütarlaps oli Kanaaridel töödanud juba mõnda aega omandanud kerge hispaania ja soome aktsendi ning teeninduses me pettuma ei pidanud.
Eesti turistid on aga saarte teenindajatele juba oma kustumatu jälje jätnud nii et suvalises hiina restoranis öeldi meile kohe, et hellõu te olete eestist ja teati ka eestikeelset sõna „tänan“.Kuus päeva saartel möödusid aga lennates ja viimasel päeval saabudes kell 4 hommikul klubist polnud just kõige meeldivam avastada, et juba kell 6 peab olema hotelli ees kohvrid pakitud ja äralennuks valmis. Õnneks oli niipalju mõistust, et kohvrid sai pakitud juba enne ööellu sukeldumist. Hommikupäikese esimeste kiirte saatel lahkusime Kanaaridelt. „Kas sjee majja“ küsis taksojuht, kui hoolimata meie ülipüüdlikust seletamisest oli meid naabermaja ette sõidutanud. Reis oli läbi. Olime tagasi armsal kodumaal.