2006

Nagu eelnevalt juba mainitud, pole 2006 olnud aega midagi erilist üles tähendada, aga see on ka pigem vabandus mu enda laiskusele.
Olgu siis vähemalt paar ekstreemsemat gazeliku elamust.

I Aknad mustad
Ühel porisel õhtupoolikul jälle istun maršrutkas ja loksun läbi ummikutes Moskva linnaääre kaubanduskeskuse poole. Lõpuks liiklus veidi selgineb ja meie inimkaubik lisab kiirust. Loomulikult oleme kõige vasakpoolsemas sõidureas kolmerealisel magistraalil, ilm talviselt lõrtsine, hämar. Järsku teeb juht aga kamikazeliku manöövri pöörates rooli nii järsult paremale, et kogu kupatus ähvardab kummuli pöörduda. Loodan endamisi, et ikoonid armatuurlaual päästavad ka seekord meid hullemast samal ajal kuulates kusagilt seljatagant närvilisi tuututamisi kaasliiklejatelt. Noh see manööver edukalt lõppenud ja mul sisikond jälle endisel kohal enam-vähem algasendis tagasi vajutatakse nüüd pidurid täiega põhja. Aru ma ei saa milliste füüsikaseaduste järgi küll see aparaat käitub, sest kui ma oma autoga üritaks sarnaseid manöövreid talvistel tänavatel korrata, siis leiaks ma end arvatavasti juba kas majaseinas, ümber mõne tänavavalgustusposti väändununa või kellegile sisse sõitnuna. Aga seisma ta jäi ja järsku. Hämmeldununa toimunut mõista püüdes, kuna ükski reisija ei avaldanud väljumissoovi jäin ootama mis nüüd siis edasi toimub, et äkki on tulekahju ja tuleb kibekiiresti evakueeruda või veel miskit hullemat. Aga ei, manöövri põhjus oli hoopis lihtsam, nimelt müüs teeääres mingi tadzikk autode aknapesuvedelikku ja ilmselt oli see mõni rubla odavam kui bensiinijaamas, igatahes tegi gazeliku juht kiire tehingu, rublad ühelt poolt ja aknapesuvedelik teiselt poolt vahetusid sõbralikult ja hetke pärast meie teekond madalalt lennates jätkus.

II Võidad minuti, kaotad raha
Ühel kenal kevadisel kevadpäeval istusin järjekordses mikroavtobus-is, mis seekord polnudki vene ime - gazel vaid hoopis ford ja kihutasime mööda üht Moskva magistraali. Päike paistis kenasti ja eks oli seetõttu ka juhil gaas tavapärasemast veelgi tugevamalt põhjas. Kiirus oli juba ikka tunduvalt üle 100 ja kaasliiklejad muutusid kiiresti täpiks selja taga. Aga ühel hetkel kriiksusid pidurid, reisijad klammerdusid nagu iminappadega oma istmete külge ja seal me siis seisimegi tee ääres kõrval sinised vilkurid. Kuigi tavaliselt miilits neid maršutkasid eriti ei peata, siis ilmselt meie kiirus olles lähenenud kosmilisele pakkus talle siiski mõningast huvi. No ja edasi siis istusimegi kõik kenasti umbes veerandtunni tee ääres, kuni bussijuht selgitas värviliste ja numbritega kaunistatud ja krabisevate paberite abil oma teguviisi. Edasi jätkus sõit veelgi kiiremas tempos...

Aasta oli siis 2005...

Heidi tungival nõudmisel panen siis siia üles ka mõningad vanemad muljed elust Moskvas. Tegemist siis lugudega sügis-talv 2005. Millegipärast on aasta 2006 tohutus reisimistuhinas jäänud vaeslapseks kirjutamise osas.

I Sissejuhatus

Tulles tagasi kodusesse Tallinna küsitakse alati muljeid, mis siin suurlinnas ka põnevat on juhtunud ja pean siis hakkama alati midagi sügavatest ajusoppidest meenutama. Paraku on see minu (vanem härrasmees ikkagi juba J ) puhul ikka nii, et kohe ei suudagi miskit huvitavat meenutada. Ja kuna tööpäeva järgsed õhtud Moskvas on suht igavad, eriti sellisel juhul kui juhtud pisut tõbine olema põhjusel et oled tulnud Moskvasse kerges sügisrõivastuses ja juhtumisi otsustab emake loodus, et nüüd on just õige aeg lumeluukide avamiseks ja selle tarbeks õhk jääkülmaks puhuda.
Igatahes vedelen neid ridu kirjutades värske kütteperioodi algamisest rõõmsana uhkel nurgadiivanil ja silmanurgast telekat piideldes. Pika pusimise peale leidsin kapist teleka kasutamisjuhendi ja nüüd on mul viie kanali asemel jälle neid üle kümne. Hetkeks pidin kirjutamise lausa seetõttu katkestama, sest telekast tuli mu lemmik ilmateade. Ja, jaa viimasel ajal on kohalikust ilmateatest saanud lausa põnevusega oodatav sündmus. Nimelt ma siiamaani ei saa aru, et kuidas on võimalik tulla sellisele ideele panna ilmateate lugejaid sama tõsiselt ka veel ilmateate sponsori reklaamteksti ette lugema. Aga see tundub siinsel telemaastikul täiesti tavapärane, et muusikasaate saatejuht edetabeli ajal vahepeal kiidab mõne lausega neid riideid, mis tal seljas; nädala ülevaadet tehakse aeg ajalt mõnd ravimit tutvustades ja ilmateade läheb nii sujuvalt üle reklaamtekstiks, et ei saa aru kas lubatava lumesaju on meelega mingi külmetusravimi tootjad tekitanud, või läks ilm vihmale ainult seetõttu, et inimesed ei taibanud osta sponsori kummikuid…ilmselt see jääbki saladuseks.

II Vahetame lampe
Ühel kaunil sügispäeval väljun rahulikult oma korterist, et siirduda raskele sisseostumatkale linnaäärsesse kaubanduskeskusesse. Jalutan siis rahulikult omaette vaikselt shopping-listi meeles pidades, sest poodi sõit võtab tunnikese, kohalolek samuti ja kui midagi unustada, siis tagasi minna enam ei jõua ning kodu lähedases supermarketis pole palju olulisi ja eluks vajalikke asju – nagu viilutatud juust ja vorst lihtsalt müügil. Niisiis niimoodi omaette mõtetes jõudsin järgmise majanurgani, mille juures nägin kummalist kampa mehi. Kummaliseks tegi neid see, et nad olid viiekesi ja kõik vaatasid hõigeldes kusagile taevasse nagu kamp hullunud ornitolooge, kes on just äsja märganud mõnd üliharuldast koolibrid oma pea kohal. Ligemale jõudes selgus ka nende kummalise käitumise põhjus, nimelt ei vaadanud nad päris taevasse vaid mingi pika redeli otsas turnivate meeste suunas. Selgus hoopis et tegemist oli valgustatud tänavasildi elektripirne vahetava brigaadiga. Mingil seletamatul põhjusel oli vaja selleks aga seitset meest, neist kaks turnisid redeli otsas – üks vahetas pirne, mida teine talle ulatas. Milles aga seisnes ülejäänud viie mehe amet jäi paraku arusaamatuks, kas oli tegemist spetsiaalse meelelahutusbrigaadiga, kes pidid ülejäänud kahe, redeli otsas turniva ja seetõttu ilmselgelt ohtlikut tööd tegeva vanahärra töömeeleolu tõstma või oli see näiteks julgestusbrigaad juhuks kui redel peaks murduma ja nende ülesandeks oleks siis sealt pudenevad kolleegid kinni püüda, mine võta sa kinni.
Igatahes nägin veelkord, et inimtööjõudu kasutatakse siin endiselt priiskavalt, kuid seda ka siin piisab, näiteks kogemata kombel sattusin korra metroosse täpselt tiptunnil. Esiteks tuli järjekorras jalutada läbi piletikontrolli väravate, pärast lasta end massidel lükata eskalaatorite juurde, siis seista veidi eskalaatorijärjekorras ning seejärel jõuga pressida end rongi, kusjuures eelnev rong oli lahkunud just 40 sekundit tagasi. Sellistel hetkedel tunned ikka ennast eriti tühise mutrina mingis inimjões, mida pole kusagil Tallinna suuruses „külakeses“ võimalik kogeda.

III Potiroog
Hoolimata sellest, et pean ennast juba väga läänelikuks inimeseks, siis ikkagi toob sobivatesse tingimustesse sattumine esile kommunismiehitaja pärandi. Nimelt tuli ükspäev peale kohutav härjasilma isu. Paraku avastasin kapis sorides, et köögis kohe absoluutselt puudus selline vajalik asi härjasilma valmistamiseks nagu pann. Aga isu ajab härja kaevu ja kommunismiehitaja nuputama! Köögis oli olemas ju panniga täiesti võrdväärne tarbeese – nimelt pott, selline kena, valge, emailitud. Mõeldud, tehtud – külmkapist rändas peekon sekundiga potti ja pott ise gaasipliidile. Algus oli paljutõotav, peekon särises potis ja võttis täiesti peekonile vajalikku ilmet. Paraku osutus email võrreldes tefloniga väga haakuvaks materjaliks, mis selgus alles veidi aja pärast, kui ka munad olid peekonile järele lennanud, lisaks sellele osutus gaasipliit selliseks, mis tahtis süüdata peekonist pritsivat rasva ja seda ilmtingimata koos kõrvalseisva ja seda kaost juhtida üritava kokaga. Niisiis võideldes rasvapritsmete, leegi ja hingematva suitsuga, sest paraku puudub köögis ka pliidi kohalt ventilatsioon, jõudis roog lõpuks niikaugele, et oli ühelt poolt päris tumepruun ja teiselt poolt nii toores, et sealt oleks vabalt võinud tibu kooruda. Kuna mulle härjasilm meeldib tavaliselt sellisena, et munakollane on vedel ja valge mitte mingil juhul seda ei ole, mis aga seekord osutus saavutamatuks ülesandeks, siis otsustasin ohverdada seekord munakollase vedeluse ja keerata munad potis ümber, et neil ka teine pool muutuks söödavaks ja ei piiksuks hamba all. Seda operatsiooni tehes aga ilmnes poti erinevus pannist, eriti just tema võime muutuda kleepuvaks kui kummiliim ja toitu enda külge imevaks justkui mingi erilist sorti kosmiline must auk, mis on eksinud minu gaasipliidile. Igatahes pidin kraapima toitu vägisi poti küljest lahti, samal ajal üritades end mitte kõrvetada kõikjalt pritsiva peekonirasvaga ja ei tea kuskohast ilmuvate gaasipliidi leekidega. Selles ebavõrdses võitluses lõpuks peale jäänuna seisis mu taldrikus munaroog, mis meenutas härjasilma samapalju, kui sügisene porivaip karikakart. Kuid üllataval kombel osutus see asi täiesti söödavaks, veelgi rõõmsam oleksin muidugi olnud, kui võitluse käigus poleks soolatops ununenud kapiriiulile, kuid eks sool olegi üks skleroosi tekitaja…

IV Lennuk
Vahepeal on sügisest saanud täieõiguslik talv koos oma eriliste üllatustega. Niisiis jälle on koduse lennufirma piletite hind tõusnud peadpööritavasse kõrgusesse ja tuleb ette võtta teekond Peterburi et sealtkaudu Moskvasse lennata. Ja ennäe istungi mugavalt Pulkovo lennufirma Tupolevis. Kõik on lennuks valmis, tavapärased teadaanded kuulatud nii inglise kui ka vene keeles, tähendab ma arvan et teine keel ikka on inglise keel, sest sellest teadaandest pole võimalik rohkem midagi mõista kui fraasi „kjuud jivnjing” ülejäänud tekstist on raske midagi aru saada ka siis kui täpselt ette tead, mida tahetakse öelda. Nad võiks mõnel inglise keelt enam-vähem kõneleval inimesel lasta ju need tekstid lindistada need on kõik standardsed alati. Igatahes olles pool tunnikest istunud lennukis ilma et midagi stardilaadset toimuks tuleb lõpuks lisateadaanne, et seoses Moskva lennujaama graafikuga me peame veel pool tunnikest ootama, enne kui stardime. Segaseks küll jääb, et mis seal Moskvas siis toimub, kuid olgu pealegi. Lennuki infoleht läbi loetud tuleb uus teade, et tegemist on raskete ilmastikuoludega Moskvas ja et tuleb veel pool tunnikest oodata. Nojah, ilmselt nad siis teavad nii hästi ilmaolusid ette, mõtlen endamisi, et just poole tunni pärast on ilm juba korras. Vahepeal pakutakse alkoholivabu jooke, ise mõtlen et võiksid ikka nüüd juba oma konjakipudelid ka lahti korkida, seda aga lubatakse alles peale õhkutõusmist, noh loodan siis vaikselt et see sünnib ruttu. Igaks juhuks mingi sisetunde ajel teen kõne Moskvasse, kuskohast saan „lohutava” teadaande, et neil on täielik lumetorm, kõik lennujaamad on suletud ja enne südaööd ei luba ilmateade mingit ilma paranemist. Omaette mõtlen, et no äkki pilootidel on ikka mingi oma ja parem ilmateade, et ega nad ometigi lennukit neli tundi veel ei lase südaööni oodata. Kell on nimelt 8 õhtul. Mu lootused purustab aga stjuuardess kohe järgmisel hetkel, kes kõrval istuvale reisijale ühmab viibates lennukiaknast paistvale naaberlennukile, et näete need seal ootavad juba kella viiest saadik stardiluba... Hetke pärast lahkun lennukist ja tellin armsa abikaasa lennujaama uuesti tagasi. Minuga koos tulevad veel mõned kärsitumad, kes juba organiseerivad rongipileteid Moskvasse, mina aga eelistan ööd Peterburis ja hommikust uut katset. Kannatlikumad jäävad oma kohtadele lennukis. Kohvikus Siimu oodates ja viinakokteili limpsides näen mõne aja pärast ka neid kannatlikke lahkumas Peterburi öösse...

V MEGA
Viimasel ajal on mulle hakanud meeldima rämpstoitu pakkuv mingisugune grillkana urgas nimega KFC. Kodule lähim, mille olen senini avastanud asub neist uues MEGA2 kaubanduskeskuses. Sean siis sammud jälle sinnapoole. Metroos jagavad Siimu mõistes „tummad, kes ei kuule või olid need hoopis kurdid, kes ei saa rääkida” pastakaid koos juurdekäiva kirjaga, et see on suveniir ja kui see meeldib siis tuleb anda selle eest 20 rubla invaliidile, kes seda jagas. No tõesti! Et nad siis teeks ise midagi nagu mujal maailmas kombeks aga ei, nad ostavad poest üherublase pastaka ja määrivad seda 20 rublaga pähe, nahaalid! Kui nahaalsus on invaliidsus, siis peaks neile tõesti raha andma. Edasi on võimalus sõita tasuta bussiga, mis on spetsiaalselt käima pandud lähima metroojaama ja kaubanduskeskuse vahel, kuid kuna buss käib iga poole tunni tagant ja alati üritab seetõttu sinna mahutuda umbes kolm korda rohkem inimesi, kui selle bussi mahutavus, ning et Siimu arvates sõidavad sellega ainult „odavad” inimesed J siis astun hoopis ühe kohaliku ime – gazeliku peale. Gazelik on marsruuttakso, milledeks on kohalikud akendega kaubikud (no bussiks on seda liigne luksus nimetada) GAZEL-id, sellest ka nende „hellitusnimi”. Tegelikult on nendega sõit alati ekstreemsport. Ma ise olen olnud sellises aparaadis, mille katus oli ilmselt mõeldud öiseks tähevaatluseks, ehk et mis oli suht auguliseks roostetanud. Uudistest vaatasin just, kuidas ühel neist tuli sõidu ajal ratas alt, sest see oli oma aja ära elanud aga vedas endiselt inimesi. Pärast seda muidugi enam ei vedanud, sest ta kaldus otse vastutuleva Kamazi alla... Igatahes on enamusel neist püha ikoon või ikooni foto armatuurlaual, loodan siis minagi seekord jälle jumala kaitsele ja kihutan kaubanduskeskusesse einestama ja shoppama. Söögikohad on tehtud mõnusalt talveaia tüüpi, ehk et lauad on paigutatud elusate puude alla, mis kasvavad keskuses sees ja mille otsas elavad varblased. Söön ja kuulan kuidas varblased puuvõras säutsuvad närviliselt, ilmselt mõistavad et järan nende kaugelt sugulase tiibu. Muideks teenindajad on ülimalt meeldivad ja alati hakkavad kenasti inglise keeles rääkima, kui ma oma mõtteid vene keeles üritan väljendada J

VI Pakike Peterburist
Ühel meeldival päeval saadetakse mulle Peterburist pakike rongiga, millele tuleb siis jaama vastu minna. Saan sekretäri käest teada, et jaam asub kontorist ühe metroopeatuse kaugusel ja arvestan omaette kenasti välja, kaua sinna peaks sõitma. Astun siis õigeaegselt ja tähtsalt kontorist välja ning siirdun metroosse. Metroojaama jõudnuna tõmban nagu Copperfield tõmbaks mütsist jäneseid oma taskust metroopileti, mis on võtmete ja telefoni vahel loksununa pisut kortsunud, kuid silun ta kenasti sirgeks ja pressin automaati. Automaat piiksub ähvardavalt ja näitab punast tuld. Proovin siis uuesti, tulemus sama, lähen naaberautomaadi juurde kuid tulemus ei muutu. Viimases hädas kõnnin kõrvalseisva kontrolöriproua juurde ja kurdan talle oma kurba saatust, et näete pilet ei toimi, kuigi peaks veel saama mõned korrad sõita. Proua proovib ise ka ja siis ütleb, et ilmselt on süüdi kortsud pileti magnetribas ja soovitab lahkelt pilet kassas ümber vahetada. Kirun endamisi, et just nüüd muidugi kui kellaaja peale minek siis ikka juhtub ja suundun kassasse. Kassiir vaatab mind kui rahvavaenlast ja kortsus piletit kui asitõendit minu äärmisest lohakusest ning kindlasti tahtlikust diversioonist ning nähvab, et tema seda küll ei hakka ümber vahetama ja tulgu ma üleüldse homme kell 10 tagasi, siis on natchalnik kohal, kes võib olla vahetab selle ümber. Saadan ta mõtetes ... kaugele. Avaldan siis närviliselt uue pileti ostusoovi, kui äkitselt saabub kassiiris mingi leebumise hetk, kas sai ta aru, et olen mitte kohalik ja avastades, et tal on võimalus olla Moskva läikivaks visiitkaardiks avastab ta, et natchalnik ongi kohal ja ta kohe heameelega vahetab mu pileti ümber, manab siis näole mingi grimassi, mis vist peaks olema naeratus ja kaob kuhugi taharuumi jättes mind segaste tunnetega kassa ette passima. Minu selja taha tulevad mõned inimesed, kuid nähes et kassiiri pole kõnnivad järgmise kassa juurde. Üks neist julgeb midagi kommenteerida, et mis ma seisan seal ja tekitan segadust, viskan talle põlglik-hävitava pilgu ja ta eemaldub kiiresti. Sel hetkel sooviks, et oskaks midagi rafineeritud-sapist-teravat vene keeles öelda, kuid ilmselt mu pilk reetis mu mõtteid seekord ja sõnu polnudki vaja. Vaatan närviliselt kella, sest hakkan juba kohe-kohe hiljaks jääma. Lõpuks siis tuleb tagaruumist ülemus koos minu asenduspiletiga ja viib mind uuesti turnikeede (ehk siis läbipääsuväravate) juurde. Seal teeb ta uue piletiga mingeid imetrikke ja programmeerib sinna just minu järelejäänud sõitude arvu. Viimaks ulatab ta pileti ja viipab lahkelt, et kõik on korras. Tänan teda ja kihutan eskalaatoriga metroosügavustesse kus „lohutuseks” saan teada, et sekretär pisut puterdas ja sõita tuleb kaks, mitte üks peatus. Rong on juba ammu jaamas koos minu pakikesega, mina aga alles metroos. Lõpuks siis õige peatus, avastan et sellest peatusest pääseb lausa kahte jaama, õnneks on üleval viidad, mis juhatavad õiges suunas. Kahjuks lõppevad viidad just selles kohas, kus tee hargneb vasakule ja paremale – ühel pool on õige, teisel pool vale jaam. Valin otse loomulikult vale suuna, jõudes jaamani taipan seda ka ise, no pole midagi, ots ringi ja tagasi. Lõpuks jõuangi kenasti rongi juurde, mis on juba täiesti pimedusse mattunud. Paaniliselt jalutan mööda perrooni ja otsin vaguni numbreid, mis on täiesti nähtamatud või siis minu jaoks spetsiaalselt peidetud. Lõpuks märkan ühel vagunil numbrit, loomulikult olen selle aja peale juba kolm vagunit õigest edasi tormanud. Ots ringi ja tagasi. Lõpuks ongi minu ees vagun, mis peidab minu pakikest ja teeb seda nagu väike vallutamatu kindlus. Lukus. Pime. Kedagi pole. Vedur annab juba vilet, et kohe lükkab kogu kupatuse depoosse. Koputan alguses närviliselt ustele, akendele, siis juba taon. Keegi ei ava. Hakkan juba veduri poole jalutama, et äkki nemad teavad, kuhu vagunisaatjad peitunud on, kui äkitselt avaneb nagu võlulaegas vaguni uks ja ehmunud vagunisaatja vaatab välja. Olen õnnelik, pakike on minu.

Mis ta siis trügib minu mulli

Kui juba blogimiseks läks, siis ka selline hommikune vahejuhtum, et sõidan mina rahulikult hommikul metrooga kontorisse. Kuna ma püüan vältida metroo tipptunde, siis oli vagun mõnusalt tühi ja ruumi seismiseks lahedalt. Aga siis mingis peatuses siseneb mitte just esimeses, teises ega ka kolmandas nooruses meesterahvas ja no ütleme nii et ka mitte kõige viisakama olemisega (aga mitte ka parm) ja täis otsustavust jääb seisma minu ette mõne sentimeetri kaugusele justkui oleks see viimane vaba ruum vagunis. Hämmastusest sõnatu sellise ennekuulmatu ülbuse suhtes ei osanud ma ka teha muud kui laskuda oma tavalisest viisakast maailmast tema tasemele ja virutada talle kõmaki jalaga, einoh mitte nüüd ka surmava hoobiga, aga nii et ikka tunneks. Jube piinlik on küll jah. Aga mu rünnak mõjus, alguses taandus ta minust pisut eemale ja kui vagun enam nii hoogsalt ei rappunud siis üle õla kõõritades suisa mitu meetrit eemale. Eneseõigustuseks võin vaid öelda, et mis ta siis tõepoolest trügis minu personaalsesse mulli :)

Miks?

Milleks ma endale selle blogi tegin? Ise ka ei tea päris hästi, üks mõjuvaim põhjus oli muidugi see, et saaks Heidi juttu kommenteerida ja kuna see muidu ei õnnestunud, kui oma blogger konto tegemisega siis nii see nüüd siis sündiski.