Tsarytsino ja meeturg

Esiteks on mul kohe probleem, kuidas ikkagi seda kohanime, kus ma täna käisin eesti keeles kirjutada, on see Tsaritseno või otse tähthaaval ümber kirjutades Tsaritsenõ ma ei tea, sest internetist ma sellel teemal ühtegi allikat igatahes ei leidnud. Palun Katariina, siin on sinu võimalus olla esimene :) seniks ilutseb pealkiri inglisekeelses transkriptis.
Minu ettekujutuses muidugi oli et see koht asub kusagil Moskvast kaugel eemal ja et sinna on ilmatu maa kõikvõimalike rongide-busside ja ma ei tea veel millega, nii et kui Silvar täna mainis, et lähme seda autoga seda vaatama olin ma rõõmuga nõus, et teada saada kuidas sinna üleüldse pääseb. Minu suureks üllatuseks asub loss aga täitsa Moskvas sees, üldsegi mitte väga kaugel (Moskva mõistes) kesklinnast ja sinna saab lausa metrooga kohe külje alla, olgu see õpetuseks et kui ei liigu ringi ei tea maailmast ikka mitte midagi.
Igatahes ühel hetkel olimegi siis seal pargis aga oli tunne nagu oleks sattunud mingisugusesse vabaõhu-õnnepaleesse. Kogu territoorium kihas pruutpaaridest ja nende seltskondadest. Arvatavasti on kõigil Moskva abiellujatel kohustus käia Punasel väljakul ja Tsaritsenõs. Kahjuks jäi nende käikude mõte mulle suhteliselt arusaamatuks - kas tõesti tullakse sinna lihtsalt selleks et pargis pulmapilte teha, sest mingit muud tegevust nende seltskondade puhul ei suutnud küll märgata kui jah shampuse joomine välja arvata. Niimoodi pruutpaaride vahel laveerides sattusime lõpuks siis pargi ühe põnevamasse ossa ehk siis muusika taktis purskavate fontäänideni. Kahjuks oli päevane aeg ja seetõttu jäi olematuks sellega kaasnev värvikirev valgusmäng aga ka kena klassikalise muusika saatel kerkivad ja langevad veejoad pakkusid mõnusa naudingu. Kellel aga sinna kanti minemist siis soovitan muidugi kasutada sellest vaatemängust täielikuks osasaamiseks siiski õhtut, mil ka valgus oma lisa annab. Edasi aga suundusime lossi juurde, mida saab pidada vist Venemaa üheks kauem kestnud ehituseks üldse. Kunagi Katariina ajal alustatud siis sajanditeks seisma jäänud ehitus lõpetati alles tänavu septembriks ehk et siis alles nüüd sai loss sellise kuju nagu arhitektidel plaanis oli olnud. Näha on ka esimese lossi vundamendi jälg, mis omal ajal oli peaaegu valmis, kui tujukas tsarinna selle maha lasi lõhkuda ja uut alustada. Loss ise aga oli arusaadavalt tagasihoidlikum ja provintsilikum, kui võrrelda Peterburi tsaariaegsete ehitustega.
Edasi aga lossi juurest läksime meeturule, mida pargi kõrval igal aastal peetakse ja kuhu kogunevad kokku üle venemaa mesinikud. Liginevast turust andsid märku sügisese aja kohta arutult palju ringi lennanud herilased, neil ilmselt oli kuu aega kestev pidu. Turul võis degusteerida mitmeid erinevaid sorte mett ja meest tehtud rahvusjooki medovik, viimane jäi minust küll proovimata , sest kahtlen igasuguste meejookide joodavuses millegipärast. Aga mesi ise maitses imehästi ja nii lahkusin ka mina sealt kolme sordi meega, esiteks valge mesi, mis pidavat eriti maitsema daamidele ja mis on kogutud mingitelt kõrgmägedes kasvavatelt taimedelt, mesi ise on aga hele-hele ja karamellika maitsega. Imehea ühesõnaga. Daamidele eksole :) Teine potsik on valge akaatsia meega, mis on selline kuldkollane ja mõnusalt läbipaistev ja ka väga väga hea maitsega. Mina kes ma tavaliselt niisama mett ei söö vaid panen seda ainult pannkoogile ja tee sisse koju jõudes lasin kohe niisama hea maitsta, lusikas käis ilma pikemate pausideta purgi ja suu vahet. Kolmas aga oli selline hästi tume tatralt kogutud mesi, hästi tugeva maitsega ja sadade haiguste vastu aitav. Novot selline päev siis, hariv ja tervislik, selle pika jutu peale peakski võtma lusikatäie mett...