Kõrgem matemaatika tänavaputkas

Ja peaaegu aasta on läinud lennates ilma et oleks saanud ridagi kirja panna eks ole viimane aeg see viga parandada.
Jälle siis üle hulga aja Moskvas ja kindel ülesanne odavat suitsu Siimule kaasa osta. Lähen siis esimesse ettejuhtuvasse putkasse ja küsin ploki suitsu. Noor stepiavarustest või mägedest pärit poiss haarab aga lisaks plokile suitsudele veel ka kalkulaatori. Imestan, et mis värk on, kas on raske paki hinda 10-ga korrutada ehk hinnale null otsa panna? Ja tuli välja et oligi, poiss võttis kalkulaatori kätte ja asus tema jaoks pea ilmvõimatut matemaatikatehet sooritama 42+42+42+42+42+42+42+42+42+42 ja peale mõneminutilist pusimist ja peamurdmist sai ekraanile täiesti õige tulemuse 420! Kuna ta seda ka välja öelda eriti ei osanud siis näitas ta lihtsalt tulemust ekraanil, noogutasin andsin raha ja lugesin matemaatikatunni lõppenuks.
Huvitav kas suitsud ise ka on mingitest stepitaimedest tehtud, eks see selgub hiljem :)

Lennujaamas

Olles täna siis jälle teel Tallinnast Moskvasse sai järjekordselt tunda lendamise "põnevamat" poolt. Nimelt istudes kenasti lennukis ja olles juba pea poolel teel Moskvasse teatas lennuki kapten, et kahjuks meie lennuk läks rikki. Ei jõudnud veel peas kõiki paanikastsenaariume läbi mõelda - et mis mõttes rikki, kas ei saa õhus püsida või ei saa maanduda, kui kapten jätkas, et pöördume kenasti Tallinna tagasi ja jätkame siis lendu kui lennuk remonditud või uus lennuk leitud. Hetkel istungi teist tundi lennuväljal ja ootan remondi lõppu...
Kui remonditud ehk siis kirjutan midagi ka Moskvast :)

Hotell Sojuz

Kuna nüüd pikemalt Peterburis siis Moskvas polnud enam mõtet korterit hoida ja saab tutvuda ka veidi hotellimajandusega. Hotell Sojuz näiteks on suht tundmatu ja kuulub kaitseministeeriumi haldusalasse ja omab ka samanimelist tavahotellist nimekaimu. Hotell nagu hotell ikka, osad toad euroremondi läbinud, osad mitte. Sain eurotoa, igaks juhuks "nostalgia" tuba ei vaadanud. Kuna konditsioneeri hotellis polnud ja ootamatult oli hakanud Moskvas suvi, temperatuur 20 kraadi ja seda aprilli alguses, kui meil vaevu lumi läinud, siis oli tuba saunatemperatuuriga. Mõtlesin et öösel on jahedam ja hoian rõduust lahti, loobusin aga sellest mõttest kui nägin, et naabertoaga on meil ühine rõdu ja seda ilma igasuguse piireta. Ehk et oleks vabalt võinud jalutada ühest numbrist teise kui rõduuksed lahti, mis oleks ütlemata lõbus tuttava seltskonna puhul kuid mul ei pakkunud mingit põnevust näha mõnd kuutõbist naabrit öösel oma toas.
Hommikusöök aga serveeriti 11ndal korrusel niinimetatud banketisaalis, mis kujutas endast kõledat kultuurimaja saali. Ühes saali nurgas oli hiigelsuur televiisor ja teises nurgas imepisike laud võileibade ja kuuma vee aparaadiga. Oleks võinud ka samovar olla :) Teenindus aga nostalgiakohtadele omaselt individuaalne, ehk siis küsiti kenasti kas ma soovin härjasilma või munapudru ja kas viineri või sardelliga. Viinerid olid küll otsas, aga no ei hakanud nurisema selle pisiasja üle. Aga siis tahtsin söögi kõrvale mahla, mille peale teenindaja vaatas mind mõnda aega imestunult ja teatas, et mahla ei ole. Vaatasin veel imestunumalt vastu, et kuidas pole? Aga olles väljamaalane pakuti mulle siiski välja kohe lahendusvariant, et mahla saab osta esimese korruse baarist! Jah, no ma siiski loobusin sellest põnevast variandist sõita liftiga 11ndalt korruselt esimesele mahla järele. Lift ise oli ka maailma kiireim, millega ära käies oleks olnud hommikusöök ilmselt juba läbi :)

IKEA

Kuna Moskvas olles harjusin Ikeas aeg-ajalt shoppama siis pikemalt kodus olles tekkis kohe vastupandamatu vajadus selle järele. Kuna ootamatult avanes võimalus tasuta Soomes käia ja kuna sinna niisama polnud tahtmist minna, siis saigi ühendatud kasulik meeldivaga. Loomulikult oli õige mõte lahkuda laupäeva ülivarahommikul ja otse loomulikult ka eelmine öö klubis veedetununa. Õnneks klubis sai oldud kainena, muidu oleks see paar tundi ööund jäänud ikka jube väheseks. Igatahes parajate zombidena jõudsime Soome. Lisaks meile olid veel ka Karmo ja Rauno kaasas, Karmo sai suure au osaliseks olla roolis. Ma ise oleks seal vist magama jäänud otsekohe. Kuna Siim hõikas välja, et tema on seal Ikeas käinud ja teab täpselt kus see asub siis ei hakanud ma ennast kaardi poole vaatamisegagi mitte vaevama. Kui suur viga see oli saime aru, kui Soomes kai pealt edasi veeredes hakkas Siim juhatama, et "eee...vist sinna..."
Aga no igatahes varsti olime juba mingil Soome kiirteel ja Siismu arvates Ikea suunas teel. Kui kiirtee lõppes ja muutus tavaliseks teeks saime aru, et see polnud vist ikka see õige, sest Siimu kindel teadmine oli, et Ikea asub kiirtee ääres. Õnneks Soomes pole olemas ainult üks kiirtee! Igatahes paari telefonikõne ja mobiilinterneti abil saime lõpuks õige suuna kätte ja ei läinudki palju aega mööda, kui olimegi juba parklasse sissekeeramise kaugusel poest. Aga kuidagimoodi oskasime teha ikka vale pöörde ja võisime vaid ohates vaadata Ikeat käeulatuses ja siis aina kaugenevalt, olime suutnud parkla asemel keerata järjekordsele kiirteele viivale teeotsale. Järgmised 30 kilomeetrit möödusid teadmises, et ükskord me jõuame sinna niikuinii ja nii lõpuks oligi. Igatahes sai selgeks, et kiirteel tagasipööret teha on pea ilmvõimatu ülesanne mille tulemusena võid leida end hoopis ootamatutest kohtadest, kui see sama kiirtee millel olid :)

Peterburi

Et elu armastab teha ringkäike, siis ühe sellise tulemusena töötan nüüd mõnda aega hoopis Peterburis. Nii et mõnda aega peate rahulduma sõnumitega Neevalinnast. Esimene mulje pärast 4 aastat eemalolekut on igatahes positiivsed. Pühadejärgne linn särab ja meelitab oma salapäraste ja kutsuvate tuledega. Sellist valgusemängu polnud igatahes Moskvas küll näha - isegi pargipuud on värviliste prozektoritega valgustatud, rääkimata lugematutest tänavakaunistustest, eks mõne aja pärast silm harjub selle säraga aga hetkel on küll tunne nagu elaks jõulupuul :)

Mandariinid, Spice Girl ja Cesar kanaga

Ühel kenal päeval avastasin, et külmkapist on mandariinid täiesti otsa saanud. See oli kindlaks signaaliks, et tuleb aga oma sammud kenasti Stockmanni poole seada toiduvarusid täiendama, sest ilma mandariinideta külmkapis ei suudaks talve üleelamist kohe kuidagi ette kujutada. Jõudsin kenasti metroo ja marsaga kimades keskusesse kui heliseb taskutelefon. Siim. Tahab et ma läheks ja ostaksin ka mingeid teesõelu, mis Moskvas Ikeas on odavamad, kui Eestis. No tore on mõtlen endamisi, sest jõuluajal Ikea väisamine tähendab minu jaoks kindlat küünlaostu, mis mul aga seekord polnud absoluutselt plaanis, ütleks lausa et vastupidiselt oli mõttes Ikea vältimine, et mitte kiusatusele alluda. Heakene küll, mõtlesin, kui ma juba Ikeas olen siis söön ka pisut, et oleks toekam igasugustele kiusatustele vastu panna. Astun siis kiirel sammul esimesest ettejuhtuvast läbipääsust söögikohta sisse ja haaran käigupealt üksiku kandiku mingilt aluselt ja… seisatan, vaatan veelkord ringi ja taipan siis, et olen tuisanud sisse hoopis väljapääsust, rabanud kasutatud kandiku ja nüüd seistes sellega totralt keset puhvetit lahutab mind toidutellimise sabast kolm raudbarjääri. Manan siis ette maailma kõige ükskõiksema näo ja poen raudtorudest barjääride alt läbi ise sellise olekuga nagu oleks kõik just nii toimuma pidanudki, kuigi jah mis seal salata sees oli pisut tobe tunne läheneda tohutule puhaste kandikute virnale mingi kasutatud kandik näpus. Aga tellitud jõulukarbonaad oli päris maitsev ja värske apelsinimahl veelgi enam. Aga kui juba juhtuma hakkab siis täiega. Olen siis oma söögi peaaegu lõpetanud, kui mulle esitatakse küsimus mingi tütarlapse poolt, et kas ta võib oma koti minu kõrvale toolile asetada. Pooledi matsutades ja suu täis annan peanoogutusega märku, et mul on sellest absoluutselt ükskõik. Ise imestan,et miks just see koht valiti, kuna pooled lauad on täiesti inimtühjad ja minu kõrval olev koht on kogu saali kõige kitsam olles minu ja laudu eraldava barjääri vahel. Siis arvates, et äkki ta tahtis oma asjad jätta lihtsalt kellegi valve alla kuni ta ise toitu tellib unustan hetkeks tütarlapse ja keskendun edasi maitsva pähklikoogi hävitamisele. Aga mu oletus osutus üdini ekslikuks, sest tütarlaps saabus toidukandikuga ja otsustas istuda selle kõige kitsama koha peale ise aeg ajalt minu poole kiigates. Olin aga oma mõtetes ja ei pööranud ka sellele suuremat tähelepanu, kuigi pisut tüütav oli olla soovimatu tähelepanu keskpunktis, kuid mingil hetkel sundis jätkuv kiikamine ja silmanurgast märgatud tegevus pead pöörama. Nimelt hakkas lauale langema korratus hunnikus tühje pakikesi mida ma algul ekslikult määrasin suhkripakikesteks ise mõeldes, et kuidas saab ühtentassi niipalju suhkrut mahtuda, sest tühje kesti oli laual juba kümmekond siis aga märkasin hoopis taldrikul kerkivat piprakuhja. Tegemist oli mingi müstilise “spice-girl”-ga kes oli otsustanud oma toidust teha ülivürtsika, sest piprakuhi oli juba lihatükist suurem ja laual oli veel avamata piprapakke. Aru ma ei saanud, kas ta tahtis selle toiduga ka mind kihvtitada või miks ta kogu tegevuse ajal mulle pidi otsa vaatama. Ei hakanud selle üle kauem juurdlema vaid kuna toit sai otsa otsustasin lahkuda kuigi hinge jäi küll veidikene kripeldama et nägemata jäi vaatepilt kuidas see piprahunnik ära söödi. Ilmselt olin vaatepildi lummuses ka hiljem teesõelu ostes, sest suutsin seekord küünlaosakonnast läbi kihutada, ilma et nende kisa – osta mind, osta mind minu hingeni oleks jõudnud.
Edasi aga suundusin Stockmanni. Oma üllatuseks avastasin Stockmannist salatileti, mis oli sinna hiljuti ilmselt tekkinud. Ja veel suurema ärevuse tekitas vaatepilt, et ka seal on müügil cesari salat kanaga, mis eesti Stockmannis on nii hea. Nõudsin kohe endale ühe pisikese karbikese, nojah hinnatase Moskvale kohane ligi 600rubla kilo, imepisike karbitäis 100 rubla. Angelis saaks sama raha eest poole suurema portsu, rääkimata siis Stockmannist Tallinnas aga raha rahaks, kui hea asi siis võib ka maksta. Koju jõudes avasin erutusest karbikese haarasin esimese ampsu ja nägu vajus pikaks. Esiteks oli pandud millegipärast salatisse sibulat mis seal ei peaks olema teiseks oli kana vist elanud saja aastaseks no nii tuim oli ta ja kolmandaks oli parmesani juustu asemel sinna peale riivitud mingit maitsetut ollust. Ehk et ma sain täieliku pettumuse osaliseks, aru ma ei saa miks ei võiks olla ühe logo all tegutsevas kaupluses ka sama nimega asjad ühe maitsega. Ma saan aru et venemaal armastatakse sibulat aga no tehke siis mingi teise nimega salat vene cesar või miskit. Sama hea kui Tallinna McDonaldsis oleks big mac tehtud näiteks saia asemel tallinna peenleivast. Õnneks mandariinid see eest olid endiselt maitsvad.

Puhkus Kanaaridel 14.-21. november

Vahelduseks Moskvale siis ka lühikokkuvõte sügisesest novembripuhkusest Kanaaridel.

„Tere“ ütles Paavo ja istus taksosse millega sõitsime lennujaama. Tallinnas oli vastik lumi maas aga kusagil alateadvuses säras juba suvine kanaaride päike. Takso otsustas veel demonstreerida meile enne lahkumist lume ja jää mõnusid ning kihutas lennujaama parklasse külg ees. Lennujaamas tegime kerged reispassid ja 6 tunnine lennusõit algas. Ei tea kas tänu konjakile, reisiärevusele või lennuki ekraanilt vaadatud Simpsonite filmile või äkki kõigele nendele kokku möödusid need 6 tundi kuidagi märkamatult.
Peale lennuki maandumist pandi kõik reisijad kenasti bussile ja sõidutati lennujaama mille uksed olid...suletud. Jah, saime esimestest ustest kenasti sisse kuni armsate klaasusteni mis lahutasid meid passikontrollist ja mis olid külalislahkelt suletud ning ei avanenud ei katsumise ei loksutamise ei sajatamise peale. Ka passikontrolli putkad olid põnevalt tühjad ja läbi klaasuste paistis vaid täiesti tühi tuledesäras lennujaam justkui oleks äsja plahvatanud neutronpomm, mis hävitab inimesed kuid jätab alles hooned. Tagasiteed ka polnud, sest bussijuhid kinnitasid, et just see on õige värav kuhu nad meid lennukilt sõidutasid. Kiiremad jõudsid ka kenasti võtta kohad sisse suitsetamist keelavate märkide kõrvale ja läita sigaretid. Kuid oh imet, muidu nii inimtühja lennujaama ilmus otsekui maa alt politseipatrull, kes sundis aeglasemate suitsetajate tegevuse sõrmeviibutusega lõpetama. Üks kohmetunud suitsetaja ei osanud oma pooltossava suitsuga kohe midagi ette võtta, sest kui ei tohi suitsetada siis on ju loogiline et pole ka ei tuhatoosi ega prügikasti kuhu koni visata, kuid selle piinliku kohmetushetke lahendas politseipatrull väga lõunamaise suhtumisega näidates, et tobu, viska suits lihtsalt maha, ise ilmselt imestades kuidas see põhjamaine olevus nii lihtsat lahendust ise välja mõelda ei suutnud. Aga eestlastele omase kannatusega ootasime seal siis 10-15 minutit kui haigutades loivas kohale ka passikontroll ja avas pidulikult ukse. Õnneks läks passide kontrollimine suht kiiresti (elagu Euroopa Liit! :) ) ja kui siis umbes 5 minuti pärast jalutas rõhutatult aeglaselt kohale ka teine passikontroll oli pea kolmandik seltskonnast juba õnnelikult kohvrilindi ääres ootamas.
Edasi sõidutas Novatursi buss meid hotelli ja hotellivautšer näpus marssisime uksest sisse. Kuna vautšeril olid maagilised sõnad: „VIP clients. Sea view if possible“ ootasime punast vaipa ja orkestrit aga seda kahjuks polnud. Pihku pisteti hoopis toakaardid lausega et õhtusöök on valmis külmkapis ja juhatati trepist alla.
„Alla, miks alla ja miks on toakaardil nii väike number?“ mõtlesime kui selgelt oli kirjas nõue merevaatele, kuid arvasime siis et äkki on seal siis lift mis lennutab meid otse merevaatega tuppa. Lift oli küll aga mitte meie toa jaoks, sest see asuski keldris. Niipalju siis merevaatest, ilmselt oleks pidanud nõue olema kas soome või hispaania keeles, sest hotelli teenindajad demonstreerisid hiljem oma soome keele oskust igal sammul, mis küll sõnadest kiitos ja hyvä kaugemale ei jõudnud.
Aga toa eelis avaldus alles järgnevatel päevadel sest sellel oli otsepääs basseini juurde ja suur terrass, mis muutus sedamaid osa reisiseltskonna treffpunktiks. Nimelt oli seltskond jagunenud kahe hotelli vahel ja seetõttu igal hetkel ei kohtunud. Samas sai fraas „VIP clients. Sea viev if possible“ reisi igapäevaseks tujutõstjaks.
Reisi algul olime juba plaaninud et võtame võimalikult odava hotelli ja ilma söökideta, eeldusega et palju me ikka seal hotellis passime liigume ju ringi ja sööme kus juhtub, sest vaja ju ikka kohalikke maitsvaid roogi proovida ja pealegi polnud ka erilist tahtmist puhkust söögikellaaegadega pingestada. Hiljem muidugi osutus meie eeldus hotellist eemal viibimise osas muidugi üsnagi ekslikuks...sellest siis hiljem. Aga kuna suure seltskonnaga reisisime siis kauplemise tulemusel oli hotelli hinna sees ka hommiku- ning õhtusöök.
Kuna esimene õhtu ju oli olnud kohe tervituspidu ja käidud ka kohe baarides-klubides siis hommikusöögiks ärkamine oli tohutult vaevanõudev. Minu meelest võiks kuurortites hommikusöögiaeg olla ikkagi kella 11-13. Läksimegi siis uimaselt sööma. Ette tõtates võin öelda et see esimene kord jäi ka viimaseks. Isegi praemuna olid nad mitte praadinud vaid välimuse järgi hinnates ilmselt keetnud potis ilma munakooreta, peekoniviiluks oli vettinud ja paks rasvakärakas, tomat aga oli korjatud just samal hetkel kui õis viljaks muutub, sest nii toorest ja krõmpsuvat tomatit pole igatahes elu sees söönud. Mahlaklaasid olid väiksemad kui venemaal viinapitsid, et mitu korda mitte käia edasi-tagasi võtsin korraga mitu klaasi, arvata võib et klubiõhtult saabununa see hommikune protseduur polnud just kergemate killast. Mahlaautomaadi nupule vajutades tuli sealt kõigepealt puhas vesi ja siis lisati värvi- ja maitsestamisained, nagu vanasti see 3-kopikaline limonaadiautomaat, mis pandud tagurpidi järjestuses tööle. Võtsin siis prooviks nii apelsini kui ka segumahla. Värv erines neil veidi, maitse mitte, ilmselt oli neid maitsesegusid koostanud keemik suht tundetu maitsemeelega. Edaspidi loobusime sellisest varahommikusest elamusest ja valmistasime maitsva hommikusöögi oma toas ja just sellel kellaajal kui ärkasime.
Meie toa terrass kujunes reisiseltskonna treffpunktiks juba esimesest õhtust alates ja ei loovutanud seda kohta teiste tubade terrassidele kuni reisi lõpuni. Esiteks oli väga mõnus vedeleda basseini ääres ja käia aeg-ajalt terrassil kerget karastusjooki (loe: bacardikoolat) valmistamas, mida basseini äärde ei tohtinud tuua. Esimene õhtu möödus terrassil aga nii tormakalt et järgmisest päevast alates panid koristajad meie terrassile ka lisaks suure tühja prügikoti. Teised terrassid sellist VIP teenindust ei nautinud :) Kuna õhtud algasid alati terrassil ja lõppesid klubides-baarides, siis saarel ringi liikumisest ei tulnud suurt midagi välja, mõnusam oli vedeleda hotelli basseini ääres, kus ei tuisanud liiv ja alati sai jahutada terrassil end kerge kokteiliga.
Üllatusi aga jätkus ka neil kordadel kui otsustasime hotellist eemalduda. Esiteks otsustasime ikka kohe esimesel päeval minna ka randa päevitama. Et aga sinna pääseda tuli läbida aafrika põgenikest kadalipp. Nimelt olid nad otsustanud et kõige mugavam teenimisvõimalus on pidada randa minevad turistid kinni sõnadega: „Hey, I am your friend, from where you are?“ ise samal ajal kiiresti ümber su käe mingit paelakest sidudes. Maailma pisut näinuna manasin ette kivinäo ja marssisin neist tuimalt läbi. Kogenematumad aga loovutasid soovimatute käepaelte eest pisut eurosid. Olles neist juba kahel korral läbi marssinud kolmandal korral mind enam ei tülitatud.
Ühel päeval aga läksime hotelli juurde lõunatama suvalisse iiri pubi moodi söögikohta. Kuna olime sellel hetkel 11-kesi siis nii suurt lauda pubis ei olnud ja nõnda paigutati meid kahte eraldi lauda, sest ühtse laua tekitamine oleks blokeerinud kõik pubi käiguteed. Otse loomulikult oli seltskond juba suht näljane ja kõik pisut närvilised ning seetõttu tekkis laua ja teeninduse teemal kohe porinat ja nurinat, mida mahlakas maakeeles ka väljendati. Lõpuks peale kergeid vaidlusi said kõik aga kohtadele istutud ja esimesed joogidki tellitud. Hetke pärast saabub siis aga juba uus teenindaja toidutellimusi võtma, suur aga on seltskonna üllatus ja jahmatus, kui seda tehti sulaselges eesti keeles. Eks igaüks püüdis meenutada, mis siis ennem ikka öeldud oli. Meid teenindav tütarlaps oli Kanaaridel töödanud juba mõnda aega omandanud kerge hispaania ja soome aktsendi ning teeninduses me pettuma ei pidanud.
Eesti turistid on aga saarte teenindajatele juba oma kustumatu jälje jätnud nii et suvalises hiina restoranis öeldi meile kohe, et hellõu te olete eestist ja teati ka eestikeelset sõna „tänan“.Kuus päeva saartel möödusid aga lennates ja viimasel päeval saabudes kell 4 hommikul klubist polnud just kõige meeldivam avastada, et juba kell 6 peab olema hotelli ees kohvrid pakitud ja äralennuks valmis. Õnneks oli niipalju mõistust, et kohvrid sai pakitud juba enne ööellu sukeldumist. Hommikupäikese esimeste kiirte saatel lahkusime Kanaaridelt. „Kas sjee majja“ küsis taksojuht, kui hoolimata meie ülipüüdlikust seletamisest oli meid naabermaja ette sõidutanud. Reis oli läbi. Olime tagasi armsal kodumaal.