Mandariinid, Spice Girl ja Cesar kanaga

Ühel kenal päeval avastasin, et külmkapist on mandariinid täiesti otsa saanud. See oli kindlaks signaaliks, et tuleb aga oma sammud kenasti Stockmanni poole seada toiduvarusid täiendama, sest ilma mandariinideta külmkapis ei suudaks talve üleelamist kohe kuidagi ette kujutada. Jõudsin kenasti metroo ja marsaga kimades keskusesse kui heliseb taskutelefon. Siim. Tahab et ma läheks ja ostaksin ka mingeid teesõelu, mis Moskvas Ikeas on odavamad, kui Eestis. No tore on mõtlen endamisi, sest jõuluajal Ikea väisamine tähendab minu jaoks kindlat küünlaostu, mis mul aga seekord polnud absoluutselt plaanis, ütleks lausa et vastupidiselt oli mõttes Ikea vältimine, et mitte kiusatusele alluda. Heakene küll, mõtlesin, kui ma juba Ikeas olen siis söön ka pisut, et oleks toekam igasugustele kiusatustele vastu panna. Astun siis kiirel sammul esimesest ettejuhtuvast läbipääsust söögikohta sisse ja haaran käigupealt üksiku kandiku mingilt aluselt ja… seisatan, vaatan veelkord ringi ja taipan siis, et olen tuisanud sisse hoopis väljapääsust, rabanud kasutatud kandiku ja nüüd seistes sellega totralt keset puhvetit lahutab mind toidutellimise sabast kolm raudbarjääri. Manan siis ette maailma kõige ükskõiksema näo ja poen raudtorudest barjääride alt läbi ise sellise olekuga nagu oleks kõik just nii toimuma pidanudki, kuigi jah mis seal salata sees oli pisut tobe tunne läheneda tohutule puhaste kandikute virnale mingi kasutatud kandik näpus. Aga tellitud jõulukarbonaad oli päris maitsev ja värske apelsinimahl veelgi enam. Aga kui juba juhtuma hakkab siis täiega. Olen siis oma söögi peaaegu lõpetanud, kui mulle esitatakse küsimus mingi tütarlapse poolt, et kas ta võib oma koti minu kõrvale toolile asetada. Pooledi matsutades ja suu täis annan peanoogutusega märku, et mul on sellest absoluutselt ükskõik. Ise imestan,et miks just see koht valiti, kuna pooled lauad on täiesti inimtühjad ja minu kõrval olev koht on kogu saali kõige kitsam olles minu ja laudu eraldava barjääri vahel. Siis arvates, et äkki ta tahtis oma asjad jätta lihtsalt kellegi valve alla kuni ta ise toitu tellib unustan hetkeks tütarlapse ja keskendun edasi maitsva pähklikoogi hävitamisele. Aga mu oletus osutus üdini ekslikuks, sest tütarlaps saabus toidukandikuga ja otsustas istuda selle kõige kitsama koha peale ise aeg ajalt minu poole kiigates. Olin aga oma mõtetes ja ei pööranud ka sellele suuremat tähelepanu, kuigi pisut tüütav oli olla soovimatu tähelepanu keskpunktis, kuid mingil hetkel sundis jätkuv kiikamine ja silmanurgast märgatud tegevus pead pöörama. Nimelt hakkas lauale langema korratus hunnikus tühje pakikesi mida ma algul ekslikult määrasin suhkripakikesteks ise mõeldes, et kuidas saab ühtentassi niipalju suhkrut mahtuda, sest tühje kesti oli laual juba kümmekond siis aga märkasin hoopis taldrikul kerkivat piprakuhja. Tegemist oli mingi müstilise “spice-girl”-ga kes oli otsustanud oma toidust teha ülivürtsika, sest piprakuhi oli juba lihatükist suurem ja laual oli veel avamata piprapakke. Aru ma ei saanud, kas ta tahtis selle toiduga ka mind kihvtitada või miks ta kogu tegevuse ajal mulle pidi otsa vaatama. Ei hakanud selle üle kauem juurdlema vaid kuna toit sai otsa otsustasin lahkuda kuigi hinge jäi küll veidikene kripeldama et nägemata jäi vaatepilt kuidas see piprahunnik ära söödi. Ilmselt olin vaatepildi lummuses ka hiljem teesõelu ostes, sest suutsin seekord küünlaosakonnast läbi kihutada, ilma et nende kisa – osta mind, osta mind minu hingeni oleks jõudnud.
Edasi aga suundusin Stockmanni. Oma üllatuseks avastasin Stockmannist salatileti, mis oli sinna hiljuti ilmselt tekkinud. Ja veel suurema ärevuse tekitas vaatepilt, et ka seal on müügil cesari salat kanaga, mis eesti Stockmannis on nii hea. Nõudsin kohe endale ühe pisikese karbikese, nojah hinnatase Moskvale kohane ligi 600rubla kilo, imepisike karbitäis 100 rubla. Angelis saaks sama raha eest poole suurema portsu, rääkimata siis Stockmannist Tallinnas aga raha rahaks, kui hea asi siis võib ka maksta. Koju jõudes avasin erutusest karbikese haarasin esimese ampsu ja nägu vajus pikaks. Esiteks oli pandud millegipärast salatisse sibulat mis seal ei peaks olema teiseks oli kana vist elanud saja aastaseks no nii tuim oli ta ja kolmandaks oli parmesani juustu asemel sinna peale riivitud mingit maitsetut ollust. Ehk et ma sain täieliku pettumuse osaliseks, aru ma ei saa miks ei võiks olla ühe logo all tegutsevas kaupluses ka sama nimega asjad ühe maitsega. Ma saan aru et venemaal armastatakse sibulat aga no tehke siis mingi teise nimega salat vene cesar või miskit. Sama hea kui Tallinna McDonaldsis oleks big mac tehtud näiteks saia asemel tallinna peenleivast. Õnneks mandariinid see eest olid endiselt maitsvad.