Reede 13
Üldiselt pole mul reede ja 13 koos mingit emotsiooni tekitanud, ei ole kunagi märganud et sellel päeval midagi teistmoodi halvemini või paremini toimunuks. Aga seekord näitas too kuupäev siis lõpuks oma müütlikku palet.
Moskvas oli kena päikesepaisteline ilm, juulikuule kohaselt üle 30 kraadi sooja, parasjagu oli külla tulnud jälle troopiline õhumass. Hinges oli mõnus erutus, sest oli jälle aeg Moskvast koju puhkama sõita. No ja siis mingil hetkel olingi juba jõudnud leitsakut trotsides kenasti lennujaama lounge konditsioneeride valdusesse lõõgastumaks mõne croissanti ja klaasikese veiniga. Palju ei tahtnud süüa, sest kohe-kohe ju saab kodus juba head-paremat. Aeg lennukisse asuda jalutasin värava poole piiludes aknast, kas ikka lennuk on ees, sest rahvuslik lennukompanii suudab sellega ikka vahel üllatada, et lenukit lihtsalt pole veel õigeks ajaks saabunud. Seekord oli. Kohates lennukile ootajate seas vana sõpra sattusime lobisemishoogu märkamatagi et lennukisse lasti alles siis kui lennuk oleks pidanud juba hakkama kohe väljuma. Aga ei hullu, selliste 30 minuti hilinemistega on Estonian Airi kasutajad juba nii harjunud, et pigem oleks kahtlust äratanud õigeaegne tegutsemine. Igatahes istusin siis lõpuks lennukis, 13ndas reas, rihmad kenasti kinni ja sadadest lendudest pähekulunud ohutusreegleid kuulates. Siis istume veel mõnda aega niisama oodates liikuma hakkamist. Kui see paus juba venib ootamatult pikaks tuleb lennuki esimeselt piloodilt “rõõmustav” teade, et lennujaam on suletud umbes tunniks kehva ilma tõttu! Nojah siis märkan minagi et on väljas läinud hämaramaks, lennuki aken kaetud vihmapiiskadega ja seal kus peaks olema lennurada sähvivad lennukite asemel hoopis piksenooled, on alanud troopiline vihmasadu. Selgub ka saabuva lennuki pisikese hilinemise põhjus, nimelt olid nad pidanud juba saabudes tiirutama Moskva kohal ja ootama paremat ilma maandumiseks. Nojah seisame siis kenasti ja vaatame kuidas vihmajoad langevad müdistades lennuki tiibadele nagu oleks lennuk mingis hiiglaslikus survepesulas. Naabriga naljatleme, et nojah, 13 ja reede ja rida 13, mida sa saadki tahta. Kõrval näen seismas Air France lennukit, mille väljumisaeg oli meist ligi tunnike varem, üritan kujutleda need tundeid kes on lennukis juba ligi kaks tundi veetnud. Aga siis tulebki umbes peale tunnikese passimist lennukis väike lootusekiir nimelt lükataske meie kõrval seisev prantslane lennuväravast minema ja ta asub liikuma lennuraja poole. Siis läheb vel pisut aega, lehed on juba läbi loetud, kui piloot edastab rõõmusõnumi et lennujaam on jälle avatud ja alustame meiegi liikumist lennuraja poole. Sinna jõudes selgub aga kohe, et see ei tähenda veel kohest väljalendu sest väljuvatest lennukitest on moodustunud kena järjekord, pilootide ametliku teate kohaselt oleme umbes 10ndad ja peaksime õhku tõusma umbes poole tunni pärast, olles mitte esmakordselt seal järjekorras passinud tean, et see järjekord võtab tegelikult aega vähemalt tunni. Nimelt on Scheremetyevo teine lennurada remondis ja seetõttu peavad kõik maanduvad ja lahkuvad lennukid kasutama ainult ühte rada mille tõttu on seal iga ilmaga väike järjekord, eriti reedeti mil lennuliiklus eriti tihe. No ja tunni aja pärast tulebki uus teade, ei mitte see et hakkme kohe liikuma, vaid selle kohta, et ilm läks uuesti käest ära ja lennurada suleti uuesti. Selle tunniajase seismise jooksul suutis meie eest lahkuda paar-kolm lennukit. Seisame siis veel kannatlikult umbes tunnikese siis tekkib uus tibatilluke lootus, sest liigume jälle pisut edasi mööda lennurada. Seekordse lootuse aga purustab piloodi uus teade, et lennurajal seismisest töötavate mootoritega on saanud meie kütus otsa ja me suundume hoopis tankima, mitte ei stardi. Lennukisse sisenemisest on möödunud kolm tundi.
Lennukis aga samal ajal on tehtud reisijatele õunamahla ring, siis sai mahl otsa. Vesi on otsas, seda ei pakutagi. Süüa ei serveerita sest seda ei luba ohutusreeglid, süüa ka ei müüda, sest see on ka keelatud. Stjuuardessid annavad endast parima, et rahustada pisut närviliseks muutuvaid reisijaid. Õnneks pole lennukisse sattunud seekord väga hüsteerilisi-agressiivseid reisijaid ja enamus mõistab stjuardesside seletusi. Samas kõlab õigustatud pretensioone, et ametlikud teadaanded on ainult eesti ja inglise keeles, tõlgin oma kõrval istuvale noormehele olulisemaid teateid vene keelde, sama teevad teised reisijad oma kaasreisijatele. Lõpuks hakkavad stjuuardessid ka ise pilootide teateid tõlkima.
Liigume siis lennurajalt minema uude sappa, nimelt pole me mitte ainuke lennuk, kellel on kütus otsa lõppenud. Meie ees on jälle kümneid lennukeid keda on tabanud sama saatus. Kadedusega vaatame järele neile lennukitele kes vihisedes lahkuvad. Meie saatus on aga järgmised paar tundi seista tankimise järjekorras. Kui lennukisse istumisest on möödas juba üle 5 tunni siis lõpuks saame ka meie tankima, protseduur ise kestab umbes pool tunnikest. Kõlaritest tuleb range teade, et turvavööd hoida lahti ja suitsetamine on nüüd juba VÄGA RANGELT keelatud, lennuki taga seisab tuletõrjeauto. Kindlasti on tegemist standardse protseduuriga, kuid siiski tekitab see lennureisijates nüüd juba tüdimusest lõbusat elevust. Keegi proua arvab, et inimesed pardal tankida siiski ei tohiks ja kurdab oma sõbrannale telefonis kuidas ta elu on erakordses ohus hetkel. Kõlab arvamusi, et suitsetades me äkki lendaksime kõige kiiremini kohale… küll siis ilma lennukita…Igatahes saab tankimise protseduur ka läbi. Vahepeal toimub ka hääletus toitlustamise osas, nimelt on selle aja peale äriklassi toit riknenud, aga toidu tellimine võtaks aega veel umbes tunni aga selle aja peale hakkab ka pilootidel täis saama lubatud tööaeg, peame suutma Moskvast nüüd juba kiiremas korras lahkuda, muidu ootaks kõiki ees ööbimine Moskva hotellides. Hääletatakse tühja kõhu kasuks ja lõpuks peale üle 6 tunnist väntsutavat ekskursiooni mööda Scheremetyevo lennuvälja radu asume kodu poole teele. Veel väike järjekord stardirajal ja rahva rõõmuhõisete saatel olemegi õhus. Taas annavad stjuuardessid oma parima, et väntsutatud rahvas natukenegi jookidega turgutatud saaks. Õnneks sattus seekord pardal olema väga raudsete närvidega naiskond-meeskond, kes tõepoolest pingutasid ja andsid oma parima et sellise halva olukorra juures reis nii talutavaks teha kui võimalik. Igaljuhul peale kaheksat tundi lennukis maandusin kenasti Tallinnas, väsinud, näljane kuid õnnelikuna et lõpuks kodus. Kuna Tallinna lennujaam ju remondis siis pargime end keset platsi ja jalutame trapist alla bussidesse. Bussis märkan, et ka liikuval trapil on number 13 ja nägu läheb tahtmatult muigele.

Tuletame meelde nõuka-aega

Mõni päev tagasi nagu ikka sellisel aastaajal ilmus siis välisuksele selline lakooniline teade, et seoses torustiku remondi ja mingi muu bla, bla, bla tõttu võetakse ära soe vesi. No nii nagu meilgi see kunagi vanasti toimus. No ja täna ta siis läinud oligi. Kaheks nädalaks. Aga õnneks on tänu sellisele jamale tekkinud terve tööstusharu, mis valmistab pisikesi vidinaid, mis ühendatakse voolikute ja torukestega kraani otsa ja mis siis imekenasti vett soojendavad. Oma põhimõttelt meenutab see pahupidi pööratud teekannu, kus külm vesi voolab elektriga ülesköetud torus ja siis kibekähku soojeneb. Samas jälle on meist vast igaüks näinud kuidas inimesi mõnedes filmides "elekter vannis" trikiga teise ilma saadetakse nii et seepärast oli mul pisike kõhedus seda kaadervärki stepslisse susates. Aga tundub et kõik toimis siiski nagu kavalad insenerid mõelnud on, mitte nagu mõtleks õudusfilmi stsenarist. Lisaks muidugi sisendas pisikest optimismi ka kiri kaadervärgi kaanel Made in Germany.